Reet Aus: rohepööre tuleb, sest teist võimalust ei ole

Disainer ja jätkusuutliku rõivatööstuse eestvedaja Reet Aus kinnitab, et pööre rohelise majandusmudeli poole tuleb nii kui nii, sest tagasiteed ei ole ning soovitab ettevõtetel valutu ülemineku nimel pigem varakult protsessiga alustada.

Reet, sina oled üks rohelise ettevõtluse pioneere Eestis. Mis sa arvad, kas rohepööre tuleb lõpuks ära või ei?

Kindlasti tuleb, sest teist võimalust ega tagasiteed ei ole. Kui vaadata kasvõi seda, kuhupoole Euroopa Liidu regulatsioonid liiguvad, siis küsimus on pigem selles, kui valuliseks me protsessi enda jaoks teeme. Mida paindlikumad me oleme ja mida varem me alustame, seda lihtsam.

Kas me hiljaks ei ole jäänud?

Muidugi oleme. Aga see pole oluline, sest tuleb anda endast parim, et rohepööre saaks võimalikuks.

Eestis on nüüd Rohetiigriga liitunud juba mitmed ettevõtted, kelle soov on oma tegevus keskkonnasõbralikumaks muuta? Kuidas sa neid julgustaksid ja mis on sinu sõnum neile?

Oluline on, et seda teekonda alustades oleksid siirad kavatsused. Tahaksin südamele panna kõigile ettevõtetele, kes on otsustanud jätkusuutlikkuse teemat ajama hakata, et kui teha, siis süvitsi. Mitte nii, et vaatame, arutame, teeme plaane ja kirjutame sahtlisse mingi keskkonnadeklaratsiooni – ja siis sinna see jääb. Kui ettevõte plaanib reaalselt rakendada ringmajanduse mudelit, siis tuleb ka päriselt nende sammudega lõpuni minna. Ma väga loodan, et ettevõtted teevad ära vajalikud sisulised muudatused, mitte ei jää sel teemal lihtsalt lõputult arutlema.

Kui raske on Eestis oma ettevõtet roheliseks pöörata?

Eestis ei ole see raske, sest meie ettevõtted ei ole niivõrd suured ja teadmine on olemas. Märksõnadeks on olelusringi põhine mõtlemine ja ringlusse võtmine.

Kas regulatsioonid ei takista?

See ei ole vabandus. Näiteks tekstiilijäätme valdkond, sellega pole tegeletud regulatsioonide tasandil ja ka ettevõtted ise ei ole initsiatiivi näidanud, sest see pole olnud ettevõtete jaoks atraktiivne. Tekstiilitööstust pöörata jätkusuutlikuks pole olnud võimalik, sest tehnoloogiad vajavad veel nii palju arendamist. Praegu, kui sa tuled jätkusuutliku tootega välja, siis see ei ole konkurentsivõimeline. Jätkusuutliku tekstiilitööstuse hind on niivõrd palju kõrgem. Seega siin tuleb üheskoos targalt tegutseda, et ringlusesse võtmine oleks samaväärne esmasest toormest valmistatud tootega.

Mille taha on jäänud see, et praktilisi tegusid ei ole veel tehtud? Kas ettevõtted pole veel ise osanud seda nõuda või riigile soovitusi andnud, et millised võiksid regulatsioonid olla näiteks?

Mulle tundub ja ma loodan, et initsiatiiv tuleb ettevõtete poolt. Samas EL rohekokkulepe toob välja konkreetsed prioriteedid ja peatselt rakenduvad regulatsioonid, mis omakorda tõukavad ettevõtteid tegutsema. Järgmise rahastusperioodi miljonid lähevad põhiliselt kolme valdkonda: energeetika, transport, tekstiili- ja moetööstus. Hetkel ikkagi väikesed ettevõtted innoveerivad ja toovad uusi tooteid ja teenuseid välja. Väikeste mudelite peal on hea katsetada, et siis suuremad saaks üle võtta. Siin on kindlasti vaja globaalset kokkulepet, kuna tegemist on planeediülese tööstusega. Eks EL üritab seda globaalset kokkulepet eest vedada – näiteks arendatakse välja tootjavastutuse regulatsioone ja sertifikaate, mis demonstreerivad ettevõtte ringlusesse võtmise võimekust, mis omakorda võib anda maksusoodustusi ja nii edasi. Aga kui seda tehakse ainult Euroopas, siis sellest ei piisa, sellised kokkulepped peavad olema globaalsed, et sellel mõju oleks.

Kas täna on klient juba teadlikum ja nõudlikum kui 10 aastat tagasi?

Jah, praegu on klient ikka väga palju teadlikum ja nõudlikum. Eks Eesti on ikkagi veel varakapitalistlik ühiskond ja tarbimissoov on veel väga suur. Hiljutine SEI raport näitas, et me oleme oma rõivaste tarbimise poolest võrdväärsed Põhjamaadega, Lätis ja Leedus ostetakse rõivad vähem. Aga ringlusse võtuga ei ole meil sugugi head lood. Aga mulle tundub, et koroonakriis on ühe asjana pannud inimesi hoolega järele mõtlema, mida tarbida ja kui palju tarbida ning millise jälje inimesed endast maha jätavad selle käigus.

Eestlane justkui on loodusrahvas ja armastab käia metsas ja rabas, aga mis sa arvad, kas eestlane on valmis sellesama looduse nimel oma käitumist muutma?

Kõige raskem ongi muuta inimeste harjumusi. Kui on juba välja kujunenud harjumused, siis neid radikaalselt muuta on raske. Muutusi saab esile kutsuda kõige paremini läbi taipamise. Kui inimene päriselt oma silmaga näeb, kuidas seitsmeaastased lapsed 54-kraadises kuumuses Zara särke trükivad, siis selle brändi särke nii kerge südamega enam ei soeta. Aga neid seoseid on raske näha.  Meie ju näeme neid tooteid kaubamajades valmis kujul ja keskmisel tarbijal pole õrna aimugi kes selle valmistanud on ja millistes tingimustes. Muutus toimub, kui sa näed seda vaesust ja reostatud keskkonda ja saad aru otsesest seosest, et meie raiskav tarbimisviis on vaesemates riikides olukorra selliseks viinud. Ja ega kõik me ei saa ju Bangladeshi tehasesse vaatama minna, aga piisab, kui seitsmenda-kaheksanda klassi lapsi viia meie prügimägesid vaatama, seda jäätmete kogust oma silmaga mõõtma. Kui palju on seda prügi, mis meie linnadest välja veetakse.

Kas sulle ei tundu, et teisest küljest toimub mingite teatud valdkondade ülekohtune sildistamine, et asjad, millele on lihtne näpuga näidata, jäävad peasüüdlaseks. Kuigi tegelikult on vaja aru saada, et suur pilt ja süsteem vajab muutusi.

Jah, see tõesti on nii. Näiteks me tegime kunagi keskkonnaanalüüsi Bangladeshi tehases toodetud toodetele ja kõige suurem üllatus oli minu jaoks see, et tekstiilitööstuse väikseima jalajäljega osa oli transport. Aga see on huvitaval kombel üks osa, millest kõige rohkem räägitakse. Moe- ja tekstiilitööstuse jalajälg on SUUREM, kui KOGU lennu- ja meretranspordil kokku. Hästi lihtne on kontekstist välja rebida mingi üksik asi nagu näiteks transport ja öelda, et selle keskkonnamõju on suur. Tekstiilitööstuse energiakulu on tegelikult palju suurem. Näiteks Eestis on toota keskkonnakahjulikum, sest siin on meil põlevkivitööstus, aga näiteks Indias saab suur osa tekstiilitööstusest energiat hoopis hüdroenergiast, mis on oluliselt jätkusuutlikum. Mõte on selles, et mingi toote või teenuse jalajälje suuruse määramiseks tuleb vaadata tervikpilti ehk olelusringi. Tegelikult ongi see üks põhjuseid, miks keskkonnasõbraliku tööstusega asi vaevaliselt areneb, sest see nõuab süvenemist väga paljudesse erinevatesse valdkondadesse: transport, energeetika, materjalid, keskkond, majandus ja nii edasi. See ongi väga suur töö, mis tuleb ära teha, et hinnata oma ettevõtte keskkonnamõjusid.

Lõpetuseks soovita palun mõnd kasulikku raamatut või artiklit või hoopis ehk mõnda filmi?

Theblueecoomy.org lehel on üle saja praktilise näite ringmajanduse mudelitest, kuidas neid on rakendatud. Kellel on huvi just majandusmudelite vastu, siis praegu on mul pooleli Kate Raworth raamat Doughnut Economics. Dokumentaalfilme on keskkonna teemal muidugi palju. Kellele meeldib Leonardo DiCaprio, siis dokumentaalfilm „Before the flood“ on väga mõjus. Me tegime Jaak Kilmiga mõned aastad tagasi dokumentaalfilmi „Moest väljas“, mis just rõivatööstusest räägib. Samuti on palju häid dokfilme toidutööstusest. Üks põnev näide on „The Yes Men“, milles kaks teravaid küsimusi esitavat aktivisti keskkonnateemadel suurkorporatsioone pihtide vahele võtavad.

Rohetiiger kõneleb

Rohetiiger on aasta pioneer

Rohetiigri süda taob rõõmust, sest Eesti Külaliikumine Kodukant ja Vabaühenduste Liit Hea Kodanik andsid meile eile tiitli: Aasta pioneer. Aitäh, see on suur au! Loe ka siit

Loe edasi >>

Mihkel Tammo: ühiskondliku muutuse lumepall juba veereb

Mihkel Tammo sõnul soovib Rohetiiger olla ühendav ehk tuua kokku mitte ainult sarnaselt mõtlevaid ettevõtteid vaid teistmoodi mõtlevaid ettevõtteid. Samuti on üks eesmärkidest mitte ainult rääkida vaid ka ära teha. Rohetiiger asutati ametlikult käesoleva aasta augustis, millega seni on tegeletud? Rohetiiger alustas muidugi tööd juba mitu kuud enne ametlikku asutamist. Seni oleme peamiselt tegelenud nende […]

Loe edasi >>

Rohetiigri Akadeemia kolmas treeningpäev aitas eristada keskkonnaaspekte, -mõju ja eesmärke

12. novembril toimus Rohetiigri Akadeemia hübriidina: enamus pilootprogrammis osalejaid oli EBSi aulas, maskid ees. Mõned teerajajad osalesid videosilla kaudu. Kohtumise fookuses oli keskkonnamõjude hindamine.   Treeningpäeva alustas akadeemia vedaja Markus Vihma mentorite tutvustamisega. Igal teerajajal on kaks mentorit – muutuste juhtimise mentor ja keskkonnamentor, kellelt saab tuge kodutööde tegemisel ja oma organisatsiooni peegeldamisel. Kui mõni organisatsioon […]

Loe edasi >>