President Kersti Kaljulaid ütles oma usutluses Rohetiigrile, et vanaviisi jätkata pole võimalik ja üleminek on paratamatu. Selle tingivad varem või hiljem uued regulatsioonid, aga ka kasvav tarbija teadlikkus. Samuti kasvab arusaam, et esimesed riisuvad koore – nad eemaldavad oma teelt regulatiivsed takistused ja veavad kaasa teadliku tarbija, harides teda ja pannes teda hindama väärtusi, mida ettevõte ise jagab.

Te olete 4 aastat olnud president, üks teie teema on olnud keskkond ja kliima. Rohetiigri eesmärk on tasakaalus majandus, mis te arvate, millised on praegu peamised väljakutsed maailmas ja Eestis, mis vajavad kiiret sekkumist et tasakaalus majanduseni jõuda?

Suurim väljakutse majanduses ja keskkonnas on, kuidas rahuldada kõigi inimeste sotsiaalmajanduslikke vajadusi, ületamata seejuures keskkonna taluvusvõimet ja planeedi elu toetavaid süsteeme, millest ise sõltume. Kuidas leida siin universaalne, aga samas paindlik lahendus, mida edukalt mistahes mõõtkavas rakendada? Kuidas painutada tarbija väärtushinnanguid? 

Kasvav ebavõrdsus ja sotsiaalmajanduslik lõhe eri riikide, aga ka erineval elujärjel olevate ühiskonnagruppide vahel on samuti põletav probleem. Seda lahendamata ei saa tasakaalus majandusest rääkida. Enam kui 10% planeedi rahvastikust elab jätkuvalt äärmises vaesuses, jäetuna ilma isegi põhivajadustest. Majanduskasv on küll vaesust vähendanud, kuid ebavõrdsus on veelgi süvenenud. Kaasaegses maailmas on rohkesti riike, kus pole üldist ressursinappust. See aga ei tähenda, et ka seal jõuaksid saadaolevad hüved kõigini – küsimus on jagamises. 

Lineaarmajanduse ringiks painutamine on ambitsioonikas väljakutse – teadmised on küll olemas, aga siiani ei ole me seda suutnud.  Rohelise majandusmudeli  ja kestliku arengu seisukohalt keskse ringmajanduse rakendamisel oleme kõik maailmas veel arengumaa tasemel ja toimunud on isegi mõningane tagasiminek.

Takerdunud on ka rohepöördeks vajaliku soodsa keskkonna loomine ja regulatiivsete takistuste eemaldamine. Üks põhjus näib olevat tõsiasi, et poliitikakujundajad ei mõista, millised need probleemid tegelikult on. Võib-olla vajavad poliitikud siin valikute tegemiseks veelgi tugevamat ühiskonna signaali.

Maailmas mõistetakse rohepöörde vajadust üha rohkem, aga meie tegevused on  veel killustunud ja ebatõhusad, sageli ka erinevate arusaamade tõttu vastandlikud. Kui õnnestub koondada teaduspõhine info ja koordineeritult tegutseda, eeskujuks olla, motiveerida ja kogemusi jagada, siis juba seegi on kordaminek.

Äsja loodi pidulikult Rohetiigri esindusorganisatsioon, mille eesmärk on ühendada kestlikud ettevõtted, et koos teha hüpe rohelisse tulevikku. Millised on teie ootused Rohetiigri esindusorganisatsioonile? 

Rohetiigri algatajad on end juba eduka projektiga tõestanud ja pannud miljonid inimesed üle planeedi endi järelt koristama. Seegi idee näis alguses utoopiline. Enese järelt prügi koristamise vajadus ning tagajärg on  universaalselt mõistetavad inimeste elujärjest ja riikide arengutasemest sõltumata. Sootuks teine lugu on muuta globaalselt inimeste väärtushinnanguid oma elustandardi osas ning tarbimiskultuuri ja majandusmudeli toimimist tervikuna. Siin mängivad rolli nii riikide suurus, arengutase, ühiskonnakorraldus, kultuur kui ka palju muud. Ka Eesti ringmajandus on teinud vähikäiku ja oleme isegi rakendanud matemaatilist trikitamist. Meie majandusest on ringne alla 5%, Euroopas on see number 12%.

Märksa rohkem potentsiaali on ilmselt teaduslikult põhjendatud ja praktikas kontrollitud jätkusuutliku majanduse mõõdikute välja töötamisel. Mõõdikud on universaalsemad ja paremini ka mujal rakendatavad. Traditsioonilised majandusmõõdikud on jäänud ajale jalgu, ei suuda   arvestada keskkonnamõju, kestliku arengu printsiipe, ega adekvaatselt hinnata inimeste heaolu. Neid mõõdikuid on vaja ettevõtteile endile. Jätkusuutlikkuse mõõtmine on oluline, et tegijatel oleks ülevaade ja   motiveeriv jõud oma pingutustest. Aga ka selleks, et ühiskond nende tegevust hinnata saaks.

Tootmist ja tarbimist silmas pidades on vahest globaalselt tulemuslikum panustada ettevõtete asemel omavalitsustesse, eriti linnadesse. Maailm linnastub kiirelt ja see toob kaasa sama kiired keskkonnaprobleemid. Samas on linnadel ka üha suurem soov panustada tervesse ja loodussäästlikku elukeskkonda – ehkki nad hõlmavad vaid 2% planeedi maismaast, tarbitakse seal üle 75% loodusvaradest ja luuakse 85% globaalsest SKT-st. Üle poole maailma rahvastikust elab linnades ja aastaks 2050 on see hinnanguliselt 80%. Suurendades teadlikku tarbijaskonda on tee ettevõteteni ehk mõnevõrra lihtsam.

Igal juhul võib projekti kordaläinuks lugeda, kui Eestis suudetakse midagi tajutavat ja praktilist ära teha.

Nii maailmas kui Eestis on näha, et riigid veel vaidlevad bürokraatiakoridorides, kuid just paljud ettevõtjad on võtnud palli maast ja asunud ise majandusruumi reformina, otsides võimalusi, kuidas oma teenuseid ja tooteid jätkusuutlikumalt luua. Kuidas teile tundub, kas Eesti ettevõtjate seas on piisavalt jõudu ja tahet teha omavahel koostööd ja neid muutusi ellu viia? 

Kahtlemata on Eesti ettevõtetel see potentsiaal olemas. Ettevõtetel on muutuste esile kutsumiseks omad eelised: vajalikud rahavood, ühendav lüli tarbija ja avaliku võimu ning selle regulatsioonide vahel. Nüüd, kriisi harjalt tagasi pöördudes, on paras aeg asuda tegutsema, oma tegevusi ümber korraldama.

See nihe, kus ettevõtted näevad riskide asemel pigem võimalusi, on osalt tänaseks juba toimunud. Ja kui esmalt püütakse teha vanu asju uuel moel, siis pole ilmselt kaugel aeg, kui tehakse uusi ja õigeid asju ning uus ärimudel toob kaasa konkurentsieelise. Kindlasti ilmneb praktikas ka takistusi, mida aga koostegemine võimaldab edukalt lahendada.

Usun, et on üha rohkem neid ettevõtteid, kes on pikaajalise tulu ja jätkusuutlikkuse nimel valmis loobuma lühiajalisest kasust. Vanaviisi jätkata pole võimalik ja üleminek on paratamatu. Selle tingivad varem või hiljem uued regulatsioonid, aga ka kasvav tarbija teadlikkus. Samuti kasvab arusaam, et esimesed riisuvad koore. Nad eemaldavad oma teelt regulatiivsed takistused ja veavad kaasa teadliku tarbija (kelle osakaal aina kasvab), harides teda ja pannes teda hindama  väärtusi, mida ettevõte ise jagab. Vabatahtlik muutus võimaldab teatud trende juhtida ja keskkonda kujundada. 

Inspireerituna Tiigrihüppest, kas Rohetiiger võiks tasakaalus majanduse visiooni loojana, ühendajana ja ärategijana olla eeskuju ka kogu maailmale?  

Saada eeskujuks maailmale on muidugi tunnustust vääriv ambitsioon, kuid siin on mitmeid eelpool mainitud takistusi. Seepärast tasuks ehk kaaluda mõne suurema rahvusvahelise mõõtmega partneri kaasamist, või teha näiteks koostööd Euroopa Liidu institutsioonidega, suurkorporatsioonidega.

Tasakaalus majanduse visioone on ju tegelikult loodud, puudus on aga nende rakendamise praktikatest.

Fookust tuleks hoida toodete kvaliteedil, asjatul tarbimisel ja raiskamisel (toit, riided, tehnoloogilised vidinad). Täna toodetakse rohkelt tarbetut ja ebakvaliteetset kraami, millele leitakse ostja, sest tal on raha selleks ja ostmine on üha enam meelelahutus, meeleolu seisund, mitte ilmtingimata ratsionaalne vajadus. Tarbimisest on saanud eesmärk omaette.

Majandustegevuse ja keskkonna kvaliteedi vaheline suhe on oma olemuselt äärmiselt kompleksne. Keeruline on ainuüksi defineerida ja veel keerulisem tähendusrikkalt mõõta majanduse suurust või keskkonna kvaliteeti. Seetõttu on meie arusaam majanduse ja keskkonna vahelistest suhetest peamiselt käsitlusviisipõhine. Poliitilis-ökoloogilised analüüsid paljastavad sageli tõsiasja, et tarbimine ja laastavad tootmisprotsessid pole midagi vääramatut ega vältimatut, vaid pigem pidevalt muutuvate poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste otsuste tulemus. 

Rohetiiger väärib tunnustust kui julge ettevõtmine ja loodetavasti on selle tulemused ka lähitulevikus nähtavad.