Miks me ootame, mil meile saabub „ootamatult” keskkonnakriis. Võtame initsiatiivi, loome Eestisse rohepöörde kompetentsikeskuse ja muudame rohepöörde Eesti edulooks, kirjutab Rohetiigri eestvedaja Eva Truuverk.

Rääkides oma tuttavatega, on tunda, et me oleme kriisidele reageerimisest väsinud. Alates 2020. aasta kevadest on meid saatnud eriolukorrad ja ärevad ajad. Kuid loodus ei hooli sellest, et meil on parasjagu teiste kriiside lahendamisega kiire ja kui me praegu rohepöördega ei tegele, võime olla hiljaks jäänud. Praegu saame veel (rohe)kriisi ära hoida.

Eesti vajab uut eesmärki

Ajaloost mäletame, et kliima ja keskkond on olnud üks meie suuri valupunkte ja südameasju juba iseseisvumisele eelnenud ajast. Meenutagem näiteks fosforiidisõda, kui Eesti rahvas haaras vastutuse oma rohealade kaitse eest enda kätte ja laulis “ei ole üksi ükski maa!“.

See initsiatiiv tõi teravdatult meie meeltesse selle, kuidas meie kodumaaga käituda ei tohi ning näitas ilmekalt, et Eestit saab juhtida kõigile korda minevate eesmärkide abil. Samasse perioodi jäävad ka teised olulised omaalgatuslikud verstapostid nagu isemajandava Eesti ettepanek või suure ühise kokkuleppe – Põhiseaduse Assamblee loomine.

• Me reageerime kriisidele, aga täna on meil võimalik keskkonnakriisi ennetada

• Näeme rohepöördes võimalust ning muudame selle Eesti edulooks

• Eestist võiks saada maailma rohepöörde keskus

Eestimaalased on näidanud, et me oleme selliste eesmärkide nimel valmis väga palju pingutama. Head näited on nii iseseisvuse taastamine, ELi ja NATO-ga liitumine ning esimesed “Teeme ära” talgud.

Nüüd oleme samas kohas. Eesti vajab muutust. Muutust vajab ka maailm. Samas kohas, kuid mitte samamoodi. Kohas, kus taaskord peame endilt küsima, kas esikohal on ikka kõige olulisem, suur pilt ja kogu riigi huvid?

Tihti vaatame sellistes küsimustes otsa vaid oma põlvkonnakaaslastele, kuid peaksime mõtlema neile, kellele me selle maailma jätame – noortele. Kas oleme küsinud neilt, millisena nad tahaksid näha oma tulevikku selles paigas?

Noored ise leiavad, et küsimus pole enam selles, „kuidas ma elan”, vaid selles „kas ma elan”. Kas ma saan elada planeedil, millega minu eelkäijad pole heaperemehelikult ringi käinud? Ja eelkäijate all ei mõtle nad ainult juhte, vaid ka endale kõige kallimaid – oma vanemaid.

Teeme Eestist rohepöörde keskuse

Eesti, mis on oma väiksuse ja mobiilsuse tõttu nagu ideaalse maailma minimudel, on võimaldanud oma rahva kiire reageerimisvõime ja riigiaparaadi dünaamilisuse tõttu viia ellu palju rohkem, kui see on võimalik enamiku muude riikide puhul. Seega on oluline teha rohepööre võimalikuks viisil, kus igaüks oleks selles osaline. Igaüks saaks öelda sõna sekka ja tunda, et „mina loen”.

Milline peab olema tegelik rohepööre? See, kui roheliseks olemisest saab identiteet, mitte kohustus. Mõte, mis jõuab iga eestimaalase meeltesse nagu omal ajal fosforiidisõda, kus igaüks soovib olla osaline, et luua põhjalikku muutust.

Ehk on aeg pöörata ka selles osas oma väiksus enda tugevuseks ja julgeda öelda, et Eestil, kui mobiilsel ja tugeva kodanikuühiskonnaga riigil, on suur potentsiaali saada üleilmseks rohkekompetentsi keskuseks. Paigaks, kus roheliseks olemine pole mitte pelk rida arengukavas, vaid iga Eesti inimese siiras soov.

Nii nagu Silicon Valley oli kunagi tehnoloogiasektori katalüsaator, võiks Eestist saada keskus, kuhu kogunevad kokku parimad roheteemade visionäärid ja praktikud, kes pakuvad kogu maailmale välja tasakaalus majandusmudeli ja võimaluse selle rakendamist üleriigiliselt testida. Siin saaksid kokku meie riigi digi- ja rohelugu ning võimendaksid teineteist.

Lugu, mis ühendab

Selleks, et rohepööre tegelikult toimuks, on meil vaja kogu rahvast ühendavat visiooni. Lugu, milles tahame elada ja kus igaühel on võimalik leida oma roll. See lugu peab olema selge, inimlik ja ambitsioonikas.

Ühine tulevikulugu annab ka kriisides pidepunkti, võimaldab näha olukorda laiemalt ja planeerida tegevusi pikemalt ette. Kriisid kipuvad võtma kogu riigi tähelepanu ja on suur risk jääda ainult reageerima (mis on küll teatud ametkondade roll ja kohustus) ning kaotada ära kaugem vaade ja eesmärk, miks me üldse riigina eksisteerime.

Praeguseks on üsna selge, et rohepööre muudab väga palju meie harjumuspärast maailma. On meie võimalus võtta initsiatiiv, muutes puhta looduse ja inimeste heaolu riigi prioriteediks ning kiirendada kõiki protsesse, mis seda saavutada aitavad. Ka kõige viimane kriis, sõda Ukrainas, näitab, et meie kohustus on kõigi vahenditega kiirendada rohepööret. Eriti oluline selles kontekstis on riigi energiasõltumatuse saavutamine taastuvenergia tootmisvõimsuste arendamise kaudu.

Eestlased on seda korduvalt tõestanud, et kui me millessegi tõsiselt usume, siis suudame ka erimeelsused unustada ja ühise eesmärgi nimel töötada.

Muudame rohepöörde meie riigi edulooks!