Rohetiigri kestlike ettevõtete esindusorganisatsiooni koordinaator Erkki Vedder andis EAS ja Rohetiigri ühiskonverentsil “Roheline laine” ülevaate Rohetiigri liikmetega tehtud intervjuudest. Rohetiiger vestleb vähemalt kord aastas kõigi liikmetega, et saada ülevaade kestliku tegutsemise seisust – millised on Rohetiigri liikmete rohefookused, mis on tehtud, mis tegemisel ja millised väljakutsed. Loe kokkuvõtet allpool või vaata ülevaate salvestust.

Rohetiigris on esindatud pea kõik majanduse tahud: on nii tööstust, teenuseid, panku, toidutootjaid, kaubandusettevõtteid, energeetika valdkonda jne. Samas ei anna liikmeintervjuud täiesti objektiivset pilti tervest Eesti majandusest. Rohetiigriga liitunud ettevõtted on kindlasti keskmisest suurema roheteadlikkusega (millele viitab ka fakt, et nad Rohetiigriga liitunud on). Samuti on tegemist pigem keskmiste või suurte ettevõtetega ja allolev tagasiside ei kirjelda hästi väikeettevõtete väljakutseid.  Vaatamata sellele on see hea kuvatõmmis Eesti ärisektori suhestumisest rohepöördesse. Arengud on kiired – mis kehtis vestluse tegemise hetkel, võib olla mõni kuu hiljem juba aegunud. 

Mida vestlused näitasid

Esiteks näitasid vestlused, et organisatsioonid jagunevad enda rohevõimekuses kolme rühma. 

On rida ettevõtteid, kes on jätkusuutlikkuse teekonda alles alustamas. See tähendab, et nad on mõtestamas, mida jätkusuutlikkus üldse nende äri kontekstis tähendab. Tihti käib alles vastutajate määramine või rohetiimi loomine. Tavaline on, et esialgu saab jätkusuutlikkuse teema endale turunduse ja kommunikatsiooniga tegelev inimene. Esimeseks reaalseks projektiks on tihtilugu prügi sorteerimise korraldamine. 

Teine tase on projektipõhine lähenemine. Tehakse erinevaid jätkusuutlikkuse projekte nagu päikesejaama loomine katusele, kontori mõju vähendamine, roheenergiale üleminek, elektriautode kasutuselevõtt vms. Mõnikord on tegemist ka tehniliselt või organisatoorselt väga keeruliste projektidega, kuid need on ad hoc, mitte süsteemsed tegevused ega ole integreeritud ettevõtte terviktegevusse. 

Kolmas tase ongi süsteemne lähenemine. Kestlikkus on mõtestatud organisatsiooni tervikstrateegia vaates. Jätkusuutlikkus on defineeritud ühe alusväärtustesena ja üldstrateegia kõrval on mõnikord eraldi kestlikkuse strateegia. Ettevõte teeb loomulikult ka erinevaid projekte keskkonnamõjude vähendamiseks, kuid eelmisest tasemest eristabki asjaolu, et projektid on osa mõtestatud tervikust. Mõnede edasijõudnute puhul ei ole tegemist vaid keskkonnamõjude vähendamisega, vaid on mõeldud ka kuidas nende äri võiks toetada rohepööret (uued teenused või tooted). Näiteks mõned ettevõtted, kelle tegevuses tekib palju biojäädet, on ehitamas enda biogaasi jaamasid. 

Ükski nendest tasemetest ei ole iseenesest vale. Me kõik oleme seal, kus me oleme. Kuid üheks soovituseks on kohe hakata süsteemselt mõtestama, mida jätkusuutlikkus sinu äris tegelikult tähendab, sest nii on kindlam, et tulemuseks ei ole lihtsalt siin-seal väikeste silumiste tegemine, vaid jätkusuutlikkus on ettevõtte tuumas. 

Soovitused: 

Vestlustes koorusid välja erinevad soovitused, mis eelkõige suunatud jätkusuutlikkuse teel alustavatele ettevõtetele: 

• Alguses suunatakse tihti fookus kontorile ja prügi sorteerimisele. Jätkusuutlikkus on oluliselt laiem! Soovitus on kohe mõelda äritegevuse terviku peale.
• Kala algab peast! Kõige olulisem on, et juhid ja omanikud usuksid, et teema on oluline (vahet pole, kas motivatsioon on äriline – arusaamine, et äri varsti ilma mõjusid maandamata ei tee – või maailmavaateline). Ilma selleta on tulevane konflikt sisse kirjutatud. Jätkusuutlikkus peaks olema ettevõtte juhtkonnas jälgimise all, et ei tekiks kahte liini, kus rohetiim toimetab eraldi, kuid kui on vaja ressursse projektide elluviimiseks, alles siis jõuab teema juhtkonna lauale.
• Soovitav on, et teema ei oleks ainult ühe inimese (keskkonnajuhi) vedada. Kaasmõtlejate omamine on väärtuslik nii moraalse toe kui ettevõtte laiema kaasamise võtmes. Mida laiem rohetiim, seda suurem jõud. Ja veelgi olulisem… keskkonnahoidlikkus peaks olema terve ettevõtte vastutus, s.t see peab jõudma äriprotsessidesse. Jätkusuutlikkus võib tähendada äriprotsesside ümber mõtestamist ja seda ei saa teha keskkonnajuht. 
• Reaalsus on ka see, et paljude (teenus)ettevõtete peamine mõju asub nende enda tegevusest väljaspool. See nn skoop 3 (tarneahela ülene mõju) on üks keerulisemaid asju mida mõõta ja mõjutada, kuid kui soovida tegelikult kestlik olla, siis on see, kuhu paljude ettevõtete tegelik fookus peab minema. 
• Mõtle laialt! Kergem on mõelda praeguse äri mõjude vähendamise kontekstis, kuid mis uued ärisuunad saaks loodust toetada? Heaks näiteks on siin hiljutine LaMuu, Rimi ja Toidupanga koostööprojekt, kes tulid välja “Päästetud banaani” (realiseerimistähtaja piiril) jäätisega. Äri ei pea ainult looduselt võtma, vaid võib ka anda!

Suuremad väljakutsed teel kestlikkusele

Vestlused näitasid ka, et jätkusuutlikkusega on praktiliselt kõik teemad ühel või teisel viisil seotud. Teemad, mida vestluste käigus käsitleti olid seinast seina – organisatoorsed (kultuur, töötajad, juhtimisloogika), tehnilised (laadimisjaamad, küte ja jahutus, soojustus vms), riigijuhtimislikud (kooskõlastusprotsesside kestvus, keskse koordineerija vajadus), globaalsed (tarneahelad), spetsiifiliselt ettevõtte tegevusalaga seotud (kasutatavate materjalide omadused). 

Mõned kesksemad väljakutsed: 

• Tunnetus on, et hetkel veab rohepööret erasektor ja seda peamiselt ELi regulatsioonide nõuete raames (mitte eriti rohkem). Paljud ettevõtted väljendasid vajadust suurema riigipoolse juhirolli järele. 
• Mitmed ettevõtted mainisid rohehankeid. Hangete läbiviimisel ei ole üldjuhul piisav rõhk keskkonnanõuetel. Samas toodi välja, et hanked on väärtuslik mehhanism, millega turgu riigi poolt mõjutada. Mainiti ka muna-kana probleemi – kõrgete rohenõuete seadmise ohuks on, et ei ole piisavalt pakkujaid ja hange kukub läbi. Samas kui nõudeid ei panda, ei saa turg signaali, et pakkujaid tekiks. 
• Ringmajandus ja jäätmemajandus on väljakutseterohke. Kõige olulisemaks esimeseks sammuks on mõtteviisi muutus – et jäätmed mõtestataks ressursina.
• On vajadus suurema rohepöörde kompetentsi järele. On olemas Rohetiigri Akadeemia, on konsultatsioonifirmasid, on kursuseid ülikoolides, kuid ettevõtete jaoks on palju ise leiutamist. Ettevõtte rohepöörde kursus Eesti ülikoolide juures (nn Green MBA) aitaks laiemat rohepööret ellu viia. 
• Mitmed valdkonnad on suuresti veel reguleerimata, kuid samas ettevõtted juba toimetavad teadmata, mis on õige ja mis vale. Näiteks kogu korvamise (offsetting) turg vajab reguleerimist. 

Mainitud väljakutseid oli veel palju, aga tagasisidena võtab see hästi kokku praeguse hetkeseisu – suur hulk ettevõtteid on aru saanud rohelisema tegutsemise vajalikkusest, kuid „kuidas“ osas on väga palju ebaselgust. 

Mis edasi?

Rohetiiger jätkab liikmetega vestlemist. Väljakutsete ja piirangute süsteemne koondamine on plaanis 2023 alguses, kus Rohetiiger sihib välja anda jätkusuutlikkuse ühiskondlikku tellimuse aastaraamatu.

Vaata täispikka konverentsi salvestust siit