On selge, et meie elektritarbimine suureneb lähikümnenditel märgatavalt. Praegused prognoosid tunduvad küll mahukad, kuid tegelikkuses vajavad meie transpordisektor ja tööstus arvatavasti kõvasti rohkem roheenergiat kui esmapilgul tundub.

Tallinna Sadama juhatuse esimees Valdo Kalm. Foto: Liis Treimann

Alustame transpordisektorist, mida ootab paratamatult ees elektrifitseerimine. Kui lähtuda ettevõtjate koostatud Rohetiigri teekaardist, siis 2040. aastaks suureneb transpordisektoris elektrienergia tarbimine 1,2 TWh võrra. Kui võrrelda seda möödunud aastaga, mil transpordisektor tarbis vaid 0,06 TWh elektrienergiat, tundub selline kasv päris suur. Julgen samas väita, et tegelikult on see prognoos isegi tagasihoidlik.

Teekaardi järgi läheb 2040. aastaks rongiliiklus täielikult üle elektrile ning plaan on ka siseriiklik parvlaevandus elektrifitseerida. Kusjuures rahvusvaheline laevaliiklus pole teekaarti sisse arvutatud, sest  näiteks Tallinna-Helsingi elektrilaevade projekt on alles käivitumas. Maanteetranspordi elektrikasutusmäär on samuti selleks ajaks üle 50%. Seega tundub, et 1,2 TWh on täielik miinimum, mida transpordisektor vajab.

Roheenergia kättesaadavus on tööstusettevõtete jaoks juba niivõrd kriitiline, et uute tehaste rajamist taastuvenergiavõimalusteta isegi ei arutata. Meie Tallinna Sadamas peame pidevalt läbirääkimisi ja üritame tööstust Muuga Sadamasse või Paldiski Lõunasadamasse meelitada. Mõlemas tööstuspargis on hetkel läbirääkimise faasis paar roheenergia tootmisprojekti ja roheenergia suurtarbija projekti, mis on väga energiamahukad. Oleme aga päris mitmest projektist pidanud ära ütlema, sest me ei suuda oma olemasoleva infrastruktuuriga nende energiavajadust täita. 

Valus kogemus on jagada Muugalt, kus potentsiaalne partner küsis 500 MW roheelektri võimsust, meie aga ei suutnud üle 100 MW pakkuda. Selgituseks, 500 MW nõudev tehas oleks olnud niivõrd suur, et see oleks hõlvanud mitu hektarit tööstuspargist. Lisaks on meediast korduvalt läbi käinud Paldiskisse planeeritava roheammoniaagitehase plaan, mis arendaja sõnul vajab aastas 168 GWh roheenergiat. 

Teine oluline komponent on roheenergia hetkel äärmiselt kõrge hind. Samas rakenduks siin mastaabiefekt: mida rohkem roheenergiat toota ja võimaldada, seda rohkem läheb ühikuhind alla. Kindlasti ei tohi riik seda üle doteerida, vaid tuleb leida aus tasakaalupunkt maa- ja meretuuleparkide toetamisel. 

Võtan siinkohal kinni tasakaalus majanduse foorumil “Elevant toas” kõlanud mõttest: kui me ei loo roheenergia tingimusi, ootab Eesti tööstust ees surnud kümnend. Nõustun siinkohal president Kersti Kaljulaidi ja Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomerega. Eks ta ole veidi ka muna ja kana küsimus, aga meie näeme, et infrastruktuur on see, mis loob võimalusi. Kui me sellesse ei investeeri, siis ei saa me oma olemasolevaid tööstusi laiendada või uusi siia meelitada.

Kliimaministeeriumi „Energiamajanduse arengukava aastani 2035“ järgi on 2035. aastaks kogu riigi elektritarbimine 15,4 TWh aastas. See tähendab praegusest ligi 90% kasvu. Selle järgi lõppeb ära elektritootmine põlevkivist ning tuuleenergia osakaal on selleks ajaks kasvanud praeguselt ca 10%-lt 25%-ni. Seega tundub prognoos esialgu päris optimistlik, kuid lähiriigid näevad tulevikus veelgi võimsamat kasvu. 

Kui viimasel ajal võrreldakse meie majandust tihti Leeduga, siis nende energiaministeeriumi kantsler Daiva Garbaliauskaite prognoosib aga suisa viiekordset energiatarbimise kasvu 2050. aastaks. Sealjuures on maa- ja meretuulest toodetud elektrienergia osakaal 60%. Seega prognoosib Leedu keskmiselt aastas proportsionaalselt suuremat kasvu kui Eesti. Selle pealt tundub 15,4 TWh täiesti minimaalse hulgana, mida me 11 aasta pärast tarbime. 

Kui teised riigid Läänemere ääres tuuleparke ehitama hakkasid, siis võttis meil start aega. Nüüd oleme olukorras, kus Leedu, Poola, Läti ja Soome investeerivad veelgi enam roheenergiasse, aga meie ei suuda ikka oma tegevusi piisavalt kiirendada. Meile on äärmiselt oluline julgelt edasi liikuda, et püsida nii ettevõtetena kui riigina konkurentsis. 

Tahaks öelda, et olen sarnases olukorras juba varem olnud: kui töötasin Eesti Telekomi ja tütarettevõtete juhina ja alustasime mobiilse interneti võrgu planeerimisega, arvasime toona, et oleme võrgu mahu julgelt üle dimensioneerinud. Tegelikult alahindasime aga kui kiiresti ja kuivõrd igapäevaseks nähtuseks mobiilne internet saab, sest tulemus ületas ka meie kõige julgemaid prognoose.

Seega on infrastruktuur ja roheenergeetika väga suur võimaldaja toetamaks kohalikke ja potentsiaalseid välisinvestoreid, eriti eksporttööstureid. Praegused prognoosid 2035. ja 2040. aastaks on küll heaks esmaseks mõõdupuuks, kuid reaalsuses peaksime mõtlema suuremalt. Õppides teistelt Läänemere ja ka laiemalt Euroopa riikidelt peaksime muutuma konkurentsivõimelisemaks ja üritama leida oma nišši ja  ärivõimalusi taastuvenergeetika vallas. 

Peame tekitama roheenergia sähvatuse!