LHV asus teadlikumalt jätkusuutlikkust arendama 2,5 aastat tagasi. Tegemist polnud algatusega, milles nägime lühiajalist väärtust, pelgalt tõuget brändile või projekti, mida on võimalik lihtsalt ära teha. Teele asusime teadmisega, et muudatused saavad olema laiapõhjalised, pikaajalised, ebamugavad, sisaldavad oma jagu teadmatust ja et päris „valmis“ ei saa see algatus kunagi. 

Mida sa päriselt teed?

Ettevõtte toimimisse ja äritegevusse ESG integreerimise üks keerukamaid ülesandeid on aru saada, mida sinu ettevõtte jätkusuutlikum toimimine üldse päriselt tähendab ja kust sinu mõju keskkonnale (kas siis looduskeskkond või ka sotsiaalkeskkond) üldse tuleb. Lihtne rusikareegel on, et vaata esmalt, kust tuleb sinu käive ja kus lood väärtust, sest seal on suure tõenäosusega ka sinu suurim mõju. Oluline on ära märkida, et ühegi ettevõtte teenistus ei tule tegelikult sealt, kuhu töötajad banaanikoore viskavad, millise transpordivahendiga tööl käivad või millisest topsist suvepäevadel õlut joovad. Isiklik käitumine on küll oluline, kuna loob organisatsioonis jätkusuutlikkuse mõttelaadi ja algarusaama, et ka äriliste mõju tekitavate otsuste taga on inimlikud igapäevased käitumis- ja mõttemallid, aga organisatsiooni mõju avaldub siiski seal, kust tuleb raha, kus on tema äri ja kliendid.

Kui mõju avaldumise koht on teada, kas oskad siis ka seda päriselt kvantifitseerida? Juhtida saab ju vaid seda, mida suudad mõõta. LHV alustas oma ESG teekonda äritegevuse mõjuanalüüsiga, et aru saada, millistes mõjukohtades meie äritegevus kõige kriitilisemat rolli mängib. Mõjukohad seoti eesmärkidega ning eesmärgid tulemusindikaatoritega, mida me ka päriselt läbi enda tegevuse mõjutada suudame ning mida ka täna iga-aastaselt avalikustame. Oleme mõistnud, et jätkusuutlikkuse kui mõttelaadi arendamine on hügieenifaktor. Jätkusuutlikkuse kui strateegilise elemendi integreerimine oma äritegevusse vajab ressurssi, teadmisi, suutlikkus, strateegilist ambitsiooni ning selle tagab esmajärgus adekvaatne eesmärgistamine, mõõdetavus, selge rollide jaotus ja struktureeritud lähenemine.

„Kuningas on alasti“ ehk kuidas uskuda uskumatut ja nõuda rohkem iseendalt

Finantsettevõtted toimetavad laias regulatsioonide rägastikus ja väliste nõuete surve on igapäevane nähtus. Sõltumata sellest, kas ettevõtted jätkusuutlikkusest üldse kuulda soovivad või ei, peavad juba täna ja veel rohkemgi tulevikus nii finantsettevõtted kui ka aina enam teisi ettevõtteid suutma avalikustada infot oma jätkusuutlikkuse ja „rohelisuse“ kohta. Lihtsustades olen endale ESGd puudutavate nõuete rägastiku ära selgitanud nii, et ettevõtetel on edaspidi kohustus enda äritegevuse jätkusuutlikkus (numbriliselt ja faktuaalselt) avalikkuse ees alasti kiskuda, et vältida rohepesu ja ilustatud pildi tekitamist sidusrühmadele. 

Väliste survetega ei tule enam toime pelgalt turundusprojektide või ilusa loo jutustamisega jätkusuutlikust maailmapildist, mille üks osa on ka sinu ettevõte. Ettevõtted peavad näitama andmeid, mida nad suure tõenäosusega täna ei oma, ei kogu ning mida ei ole üldse lihte hankida sh oma partneritelt ja klientidelt. Ajas kiiresti kasvav surve avalikustamisele ja andmete korjele on ehk üks keerukamaid ja alahinnatumaid aspekte meie majanduse rohepüüdlustest. Lisaks ei saa sellest takistusest üle riik ettevõteteta ega ettevõtted riigita – ka selles koostöös on veel pikk tee minna. 

Oleme LHVs võtnud eesmärgiks pigem pragmaatilise ja andmete-keskse lähenemise enda jätkusuutlikkuse püüdlustele sh äritegevuse emissioonide mõõtmisele, ESG riskide juhtimisele, portfelli analüüsile ja edaspidi aina enam ka klientide suunamisele. Kuigi jätkusuutlikkust puudutava avalikustamise surve on tohutus kasvus, näeme LHVs ka selle puhul olulise tegevusena nõuetele vastavuses olemise kõrval ka rohkem päris asjade tegemist. Soovime olla enda vastu nõudlikud sõltumata välisest survest, et meie tegevuse tuli ja ambitsioon oleks ennekõike sisemine. Soovime teha asju, mis looksid päriselt muutust ja väärtust ning vältida tegevusi pelgalt ilusate raportite, avalikustatud tabelite või paragrahvidele vastamise pärast. Kuid üks ei ole võimalik teiseta – väline surve toetab sisemist liikumiskiirust ja teinekord vastupidi. See võib olla suurem väljakutse kui esmapilgul paistab, kuid võib olla ka suurem arenguvõimalus neile, kes survete-võimaluste omavahelist komplekssust juba täna aduvad ja suudavad ära kasutada.

Olla või mitte olla ainult „roheline“

Kui vaadata tagasi viimastele aastatele LHV ESG tegevustes, siis üks õppekoht, mida sooviks ka teistega jagada on see, et proovige vältida liigset deklaratiivsust püüdele „olla roheline“. Sest suure tõenäosusega seda lõpp-eesmärki veel nii pea kinni ei püüa – ehk siis neutraliseerida kogu mõju keskkonnale seal, kust tuleb sinu raha ja kus on sinu äritegevus. Me võime rääkida kliimaneutraalsuse püüdlustest –aastaks X ja seda ka saavutada läbi selgete (kuid ka limiteeritud) süsteemide ja struktuuride (mõõtmised, metoodikad, korvamised jne), kuid täiesti „roheline“ olla tähendaks ka mõistmist oma äritegevuse mõjudest näiteks looduslikule mitmekesisusele, metsade ja veekogude heaolule, mulla tervisele, ringmajandusele sinu väärtusahelas jne ning lisaks ka tervele spektrile sotsiaalsetele aspektidele, mida oma rohepüüdlustes ei tohiks negatiivselt mõjutada.

Jätkusuutlikkus organisatsioonis ei peakski ehk olema rühkimine „roheline“ olemise poole (kuna termin ise muutub ajas aina rabedamaks), vaid suutlikkus näha ette tulevikku, jääda ellu muutuvates tingimustes ja pakkuda seda väärtust ka edaspidi, mida sa täna juba pakud.

Deklaratsioonide asemel on ehk olulisem mõista, kuidas organisatsioonina iga sammuga teemast teadlikum olla, arendada iseenda kriitilist mõtlemist, olla iga järgneva katsetusega targem, oma püüdlustes inspireerivam ja mõjukam, kaasata efektiivsemal ka teisi, olla edukam sisemistes protsesside juurutamises ja julgem otsustes, mis on esmapilgul hirmuäratavad. Ja tihtipeale ka julguses vaadata peeglisse ja tunnistada, et on palju, mida sa veel ei mõista. Organisatsioonide jätkusuutlikkuse pöörde ära tegemine ei vasta küsimusele „mis“, vaid küsimusele „kuidas“ – kuidas teha teisiti asju, mida sa oled tänaseni ühte moodi harjunud tegema. Ja see on keerukam kui mis iganes „mis“ projekt.

Kuid joosta enda varju eest…

…ei saa. Rohepööret ei saa kiirustades peenhäälestada, või sellega lihtsalt adapteeruda, seda ei tehta ära kuskil meist kaugel, või kellegi teise poolt. Parimal juhul suudavad ettevõtted olla piisavalt ettenägelikud ja agiilsed, et olla valmis ja vedada muutust eest. Halvim variant on see, et see „pööre“ tehaksegi ära kuskil meist eemal, hakkame sabas sörkima ja muutustele pelgalt tagantjärele reageerima. Siis jäävad tõesti ellu vaid need, kelle teadmised, protsessid ja äripraktikad olid küpsed juba varem. Tihtipeale tundub, et jooksed võidu iseenda varjuga, kuniks näed, et sa ei jooksegi üksi, ega ka mitte kellegi eest. Joostakse ikkagi koos, ellujäämise poole. Võidab see, kes saab varem aru, kuhu suunas üldse joosta ja kellega, tegutseb juba täna ning on valmis päriselt muutuma ja näeb, et tegu on kollektiivse teekonnaga, kus saavad olema selged võitjad ja veelgi selgemad kaotajad.

Ragne Maasel
LHV ESG valdkonna juht