David Attenborough on legend. Elav legend! Tema jutustav hääletoon on tuttav igaühele, kes on kunagi loodusfilme vaadanud. Ükskõik, kas sihilikult või kanaleid klõpsutades ja jäänud vaatama, kas gnuul õnnestub lõvide käest pääseda või kas elevandid jõuavad oma iga-aastase rännaku sihtpunkti, mis on neile eluliselt oluline.

Tundub, et see film on 93-aastase Davidi elu kokkuvõtlik kirjeldus ja sõnum meile. Üleskutse. Pärast selle filmi vaatamist ei ole loogiline enam väita, et me ei hävita oma planeeti ja et inimtekkelist kliimasoojenemist ei eksisteeri.

Endale omaselt ja ühendavalt toob David filmis välja faktid, mis on ajaga toimunud ja pakub välja ka võimalikud lahendused, kuidas globaalselt käitudes õnnestub ehk veel looduslik tasakaal taastada ja hävingut kuulutavast tulevikust pääseda.

Mul tekkis seda filmi vaadates võrdlus ühe 2019. aastal toimunud Mati Kaalu ettekandega ühel konverentsil, kus osalesin. Mati rääkis, et kliima soojenedes läheb Eestis paigast ära kogu toiduahel. Osad rändlinnud jõuavad siia iga-aastaselt juba 3 nädalat hiljem, sellel on mõju putukate arvule jne. Kõik need mõjutavad meie looduskeskkonna terviklikkust, mis on kujunenud ülipika aja jooksul ja teinud Eestis elamise mõnusaks.

Kui Matilt küsiti esitluse lõpus, et mis me teha saame, et olukorda muuta, ütles ta külmavereliselt: väga palju sellest, mis inimene on teinud on praeguseks juba pöördumatu ja midagi enam teha polegi. Aga ehk kiirelt ja otsustavalt tegutsemine suudab meid hoida vähemalt täielikult katastroofilistest tagajärgedest.

See film on järjekordne äratuskell. Portree väga olulisest inimesest. Olgu meil siis tarkust koheselt tegutsema hakata!

Mihkel Tammo, Rohetiigri eestvedaja

Vaata filmi Netflixist