Kui septembri alguses toimunud akadeemia avakohtumisel oli rõhk laiema keskkonnakonteksti avamisel, siis nüüd astusime sammu lähemale organisatsiooni enda keskkonnamõjude mõtestamisele. Me ei vaadanud seda veel konkreetse organisatsiooni võtmes, vaid uurisime, mida keskkonnajuhtimine mõtteviisina tähendab, kirjutab pilootprogrammi juht Erkki Vedder. 

Iga organisatsioon on unikaalne ja lahendused ei ole alati universaalsed 

Esimesena vaatasime kahe treeningpäeva vahele jäänud ajale. Eelmisel korral sai kodutööna antud keskkonnajuhtimise hetkeseisu kaardistamine. Maris Ojamuru agentuurist Sustinere andis ülevaate kodutööde tulemustest. Selgus, et ligikaudu pooltes organisatsioonides on juhitud need aspektid, mis on reguleeritud või seostuvad otsese kuluga – nagu näiteks energia, jäätmed, huvirühmadega suhtlus ja organisatsioonikultuur. Seevastu ringmajandus ja ökoinnovatsioon on enamikel juhtimata.

Markus Vihma (Rootloop OÜ) arutas koos pilootorganisatsioonidega esimese kodutöö käigus tekkinud taipamisi ja kimbatusi. On organisatsioone, kes on juba mitmeid rohesamme astunud ja seetõttu on ka teema tuttavam, kuid paljude jaoks oli suurimaks taipamiseks see, kui mastaapne roheteema rakendamine on. Organisatsioonid ajutormasid ka isekeskis, kuidas erinevaid tuvastatud väljakutseid paremini lahendada. 

Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse teadur Harri Moora tutvustas kahte teemat: mida tähendab süsteemne mõtlemine (mis on eelduseks mõistliku keskkonna-strateegia rakendamiseks) ja millised on põhimõtted keskkonnamõjude maandamisel. Minu enda jaoks oli sellest kõige olulisem taipamine süsteemsuse kohta. Inim- ja keskkonnasüsteemid on tohutult keerukad. Suurematel süsteemidel on miljoneid või miljardeid komponente. Mõni ime, et sisuline ja strateegiline süsteemimuudatus on sedavõrd keeruline, sest lihtne on jääda kinni detailidesse. Seetõttu on oluline kõigepealt võtta helikopterivaade, et näha tervikut ja see enda jaoks selgeks mõtestada. Seda ka keskkonnateemade puhul – oluline on vaadata organisatsiooni tervikuna ja konteksti, milles organisatsioon asetseb ning alles selle baasilt hinnata, millised keskkonnaaspektid on organisatsiooni jaoks olulised. Samas on organisatsioonid ja nende tegutsemise kontekst erinevad ning seetõttu ei ole ühte ja ainsat lähenemisviisi, mis kõigile sobiks.

Üks huvitav aspekt, mis ühisarutelust välja koorus, on see, et isegi kui mõjud on kaardistatud, ei ole valiku tegemine alati sirgjooneline. Mõnikord võib olla mõistlik esimesena keskenduda aspektile, mille enda keskkonnamõju on marginaalne, kuid mis võib olla katalüsaator suurema muutuse saavutamisel. Näiteks mõnes tootmisettevõttes ühekordsete nõude kasutamise asemel lauanõude rakendamine võib otsest keskkonnamõju vähendada vaid marginaalselt, aga sellel võib olla oluline töötajate teadlikkuse tõstmise efekt, mida siis kasutada järgmiste rohetegevuste elluviimisel. Ehk teisisõnu – kõik on muutuste läbiviimise disaini küsimus. 

Suurt muutust saad ellu viia vaid olulisi osapooli kaasates

Kuna suurt muutust ei tee üksinda, siis kommunikatsioon ja liitlaste kaasamine on võtmetähtsusega. Rohetiiger Teele Pehk selgitas kaasamise ja koosloome erinevusi heade ja halbade näidete kaudu ning Eva-Maria Kangro agentuurist Miltton rääkis inimpsühholoogia võtmes gruppide arengust ja grupidünaamikast. Sellest arusaamine on pilootorganisatsioonide jaoks oluline nii vajalike osapoolte kaasamisel kui meeskonna sidususe loomisel.

Minu enda jaoks oli üheks oluliseks arusaamiseks see, et grupi moodustumise etapile järgneb tormlemise või kriisi-faas. Seda ei pea kartma, vaid sellega kui grupi ühe loomuliku arengufaasiga arvestama. Seejärel arutasid organisatsioonid omavahel, kuidas neile olulisi osapooli soovitud muutusse kaasata ja millist väärtuspakkumist liitlastele teha. 

Järgmised sammud

Päeva võttis kokku Markus Vihma, andes kodutööna õiguslike raamide ja keskkonnamõjude kaardistamise. See on üks olulisemaid (ja paljudele organisatsioonidele keerulisemaid) ülesandeid kogu akadeemia jooksul, sest see annab arusaamise, milline on organisatsiooni tervikolukord keskkonnamõjude vaates. Kui suur pilt on selge, siis saab järgmistel kordadel konkreetsemaks minna ja otsustada, millele kõigepealt mõjude maandamisel keskenduda.  

Päris päeva lõpus oli külalisesinejaks Reet Aus. Tema keskseks sõnumiks oli, et kui väga tahta, siis saab küll. Arvestades, kui mastaapne muutus rohepööre suurte organisatsioonide jaoks on, siis on see hea sõnum, mida kaasa võtta. Kuna Rohetiigri käpajäljed on tekstiilile kantud just Reeda poolt, siis päevale pani punkti järgnev emotsioon:

Loe muljeid esimesest akadeemiast siit