Vajadus energiamajanduse ümberkorraldamiseks ja tarbimis- ning käitumisharjumuste muutmiseks on läbi viimaste kuude energiahindade ja postkasti laekuvate arvete jõudnud igaüheni meist. Nagu ikka, otsitakse ka siin süüdlasi selles, et miks kõik praegu nii pahasti on.

Kas ikka on? Alati on midagi head ka ja nii ka seekord – hea on see, et energiasäästu ja taastuvenergia tootmise vajalikkus on nüüdseks jõudnud kõigini, ka nendeni, kelledeni jutud taastumatute loodusvarade (sh. põlevkivi) kasutamise piiramise vajalikkusest, kliimamuutustest, raiskamisest ja ületarbimisest hästi jõuda ei tahtnud. Energia – nii kütused, elekter kui soojus – oli säästmiseks lihtsalt liiga odav.

Hea on ka see, et praeguseks hetkeks on Eestis liikuma saanud mitmed energiamajandusele olulised asjad, mis pikalt veninud on ja on põhjust uskuda, et lähitulevikus tehakse veel mitmeid vajalikke otsuseid nii üksikisiku, kogukonna kui riigi tasemel. Paradigma energiasse suhtumises on muutumas – visalt ja jonnakalt, aga kindlalt.

2021. aastal ettevõtjate, spetsialistide ja teadlaste koostöös valminud Energia Teekaart 2021/31/40 näitab ära mõistliku teekonna energiamajanduse ümberkorraldamiseks sellisel moel, et Eesti sisene energiavajadus oleks kaetud kohalikult toodetud taastuvate energiaallikate baasil. Seda täies ulatuses soojuse ja elektri osas ning osaliselt ka mootorikütuste osas. Tulemusena saadakse lahendus, kus loodussõbralikult toodetakse vajalikus koguses energiat sellise hinnaga, millega tarbija soovib veel osta ja tootjal on mõistlik toota ning dotatsioone maksma ei pea.

Tuleb silmas pidada, et soov ja vajadus pole sünonüümid – Eesti keskkond on suuteline mõistlikul moel katma ära meie vajadused ja kannatama ära meie tegevuse tagajärjed, kuid mitte kunagi ei ole looduse võimekus piisav inimese ahnuse ja kõikide soovide rahuldamiseks.

Energiamajanduse suurest pildist arusaamiseks piisab ühisest arusaamast lihtsate küsimuste osas:

Kui palju me Eestis energiat tulevikus vajame?

2040. aastaks langeb Eesti summaarne energiatarbimine praeguselt 32-33 TWh-lt 23-25 TWh-ni, aga elektri osakaal kogu energiatarbimises kindlasti suureneb, moodustades 2040 aastal vähemalt 60%.

Energia tarbimise muutus 2021 – 2031 – 2040

Kas ja kuidas muutub igaühe heaolu energiamajanduse ümberkorralduse tulemusena ja kas energia on tulevikus kallim kui praegu?

Heaolu pigem paraneb kui teadlikult oma elukorraldust ja tarbimisharjumisi puudutavaid valikuid suunata. Sellisel juhul energiaga otseselt seotud kulutuste osa (soojus, jahutus, elekter, kütused) väljaminekutes väheneb. Oluline koht on siin tarbimise juhtimisel (tarbin siis, kui energia on odav ja toodan ning müün siis, kui energia on kallis) ja energiasäästul (ei küta enam õue ja ei ela üle jõu käivalt suurel elamispinnal ning ei sõida üksi autoga).

Kas ja kuidas vähendab energiamajanduse ümberkorraldus summaarset keskkonnamõju?

Vähendab oluliselt – näiteks 2021 aasta 7-8 miljoni tonni arvestusliku süsinikdioksiidi emissiooni asemel „toodab“ Eesti energiamajandus 2031 aastaks alla 3 miljoni tonni ja 2040 aastal ca 0,5 miljonit tonni (praeguse arvestusmetoodika kohaselt). Väheneb oluliselt ka energiasektori elutsükli põhine süsiniku-heide – praeguselt 16-17 miljonilt tonnilt 6-le miljonile tonnile.

Millistest allikatest energia tulevikus tuleb?

Taastuvatest kohalikest allikatest soojuse, jahutuse ja elektrienergia tootmiseks. Esmasteks allikateks on Eestis tuul, päike, bioloogilised jäätmed, prügi, puidutööstuse jäätmed ja energeetiline puit – selles mahus, mis vastab jätkusuutlikule aastasele raiemahule ca 8 miljonit tm. Mootorikütusteks on nii kohalik biometaan kui kohaliku taastuvenergia põhjal toodetud vesinik, aga ka sisseveetavad mootorikütused (sh. ka traditsioonilised). 

Kui palju tootmisvõimsust ja salvestusvõimekust on vaja ning kus need paiknevad?

Tulevikus piisab Eesti siseriikliku elektrienergia vajaduse katmiseks kombinatsioonist:

1400 MW maismaa tuuleparke;
1000 MW mere tuuleparke;
1300 MW päikesepaneele;
2400 MW juhitavat võimsust (sh. salvestusvõimekust).

Täna on olemas ca 320 MW maismaa tuuleparke (144 tuulikut). 2030. aastaks võiks maismaale potentsiaalselt lisanduda ca 970 MW ja järgmisel aastakümnel täiendavad 300 MW. Arvestades, et nüüdisaegsete maismaa elektrituulikute võimsus on 6 MW ja rohkem ning tulevikus võimsused kasvavad, on nimetatud koguvõimsuse saavutamiseks seega vaja ainult 211 tuulikut.

Mere tuuleparke täna Eestis kahjuks ei ole, aga viimaks ometi on valminud mere-alade planeering ja jää on hakanud liikuma ka teistes küsimustes. 2030. aastaks on prognoositavalt võimalik ca 2500 MW (võimsaimate tänaste tuulikute kasutamise puhul ca 170 tuulikut) meretuuleenergia võimsuse olemasolu merel jagatuna kolme tuulepargi vahel – nendest kaks Liivi lahel ja üks Saaremaa lähistel. Seda on rohkem, kui Eesti siseriikliku elektritarbimise katmiseks vajalik, kuid mõistlik on kasutada olemasolevat tuulepotentsiaali ka ekspordiks ja/või vesiniku tootmiseks. Paralleelse tingimusena on nende tuuleparkide käitamiseks vajalik Eesti-Läti 4 ühenduse ja Estlink 3 väljaehitamine.

Päikesepaneele on tänaseks juba ca 500 MW jagu ja neid lisandub kiires tempos. Vältida tuleb uute parkide rajamist metsa- ja põllumaadele ning looduslike koosluste häirimist.

Juhitava võimsuse tagavad kombinatsioonina Paldiski (500MW) ja Idaviru (50MW) salvestid -pumphüdroelektrijaamad, puiduhakkel ja jäätmepuidul töötavad koostootmisjaamad ja väga olulise uue komponendina veel vähemalt 1000 MW ulatuses salvestusvõimekust (st. erinevat tüüpi akusid – sh. elektriautode akusid) tarbijate juures. Lisaks strateegiline reservvõimsus kuni 1000 MW (eelistatult biometaanil põhinev). Pumpjaamad ja akud tarbijate juures tagavad lühiajalise salvestuse (nt. Paldiski jaam 12h), koostootmisjaamad ja strateegiline reserv pikemaajalise. Perioodid, kus kohalikult toodetud energiat jätkub, on selliste võimsuste olemasolul mõõdetavad tundides ja tarbimise juhtimine tasandab võimalikud puudujäägi riskid.

Tulevikus paikneb energiatootmine hajutatult üle Eesti – iga omavalitsus peab nägema ette oma territooriumil taastuvenergia tootmise vähemalt mahus, mis on kohalik tarbimine. Ei saa ja ei tohi enam elada teiste piirkondade arvel. Nõukogude ajast jäänud arusaam, et kogu elekter toodetakse idas ja kogu ülejäänud Eesti tarbib, enam ei toimi. Omavalitsused, kes taastuvenergia tootmist ei planeeri, hakkavad tulevikus energia eest oluliselt rohkem maksma – kuna nii tootmist, ülekandmist kui salvestust tuleb sisse osta.

On hea aeg hakata leppima paratamatusega – energiatõhususel ja ressursisäästul põhinev rohepööre ja üleminek taastuvenergiale tuleb kindlasti. Võidavad need, kes õigeaegselt „küüti hüppavad“ ja kohe kindlasti kaotavad need, kes võimalikult kaua pidurit vajutavad.