31. oktoobril toimus Rohetiigri ja Ragn-Sellsi ühine veebikoolitus “Kuidas jäätmeid õigesti sorteerida ja anda neile uus elu?”, kus Ragn-Sellsi äriklendi nõustaja Eve Nurk rääkis, miks sorteerimine on osa ringmajandusest ja kuidas igapäevased valikud aitavad vähendada keskkonnakoormust nii kodus kui tööl. 

„Rohetiigri visioon on algusest peale olnud lihtne, kuid väga ambitsioonikas – aidata Eestil liikuda Koolitusel tehti selgeks, millised sorteerimisnõuded Eestis kehtivad, millised materjalid ringlusesse suunatakse  ning millised levinud müüdid vajavad ümberlükkamist. Osalejad said vastused küsimustele, mis sorteerimisel sageli segadust tekitavad. 

Miks on sorteerimine oluline? 

Eve Nurk tõi välja, et kliimasoojenemine ja loodusvarade kiire vähenemine nõuavad uut mõtteviisi: lineaarmajanduse asemel tuleb liikuda ringmajanduse poole. See tähendab, et iga materjal tuleks hoida ringluses nii kaua kui võimalik.  

Ragn-Sellsi esindaja sõnul sõltub Euroopa (ja ka Eesti) paljudest kriitilise tähtsusega toorainetest, mida kaevandatakse peamiselt kolmandates riikides. Seetõttu on meie ressursijulgeolek otseselt seotud sellega, kui palju suudame materjale ise ringluses hoida. Iga õigesti sorteeritud pakend, paberitükk ja biojäätmete kogus aitab vähendada vajadust uute toormete järele ning toetab nii keskkonna- kui ressursisäästu. 

Levinud müüdid ja eksiarvamused prügi sorteerimise kohta 

Eve Nurk selgitas, et üks kõige sagedasemaid eksiarvamusi on arusaam, et sorteeritud jäätmed pannakse lõpuks ikkagi ühte autosse kokku. See mulje võib tekkida kahel erineval põhjusel, mis ei ole seotud sorteerimise ebaõnnestumisega, vaid lihtsalt sellega, mida kõrvaltvaataja näeb. 

Esiteks kasutatakse jäätmeveos sageli kahekambrilisi autosid. Paljud jäätmeveomasinad on ehitatud nii, et ühes autos on kaks kambristatud “kasti”. See tähendab, et ühe tühjenduskorraga kogutakse eraldi näiteks paber ja pakend, kuigi kõrvaltvaatajale näib, et kõik visatakse samasse autosse.  

Teine põhjus on läbipaistmatus kotis olev sisu. Kui sorteeritud paber või pakend viiakse konteinerisse läbipaistmatus kilekotis, ei pruugi autojuht seda tühjendada. Põhjus on lihtne: kui autojuht ei näe, mis kotis on, ei tohi ta konteinerit tühjendada ning ta teeb konteineri sisust foto ning see saadetakse majahaldurile või korteriühistule, kes sageli annab korralduse konteiner “olmeprügina ära viia”. Selle tulemusel tulebki järgmiseks olmejäätmete auto, mis võtab kogu konteineri sisu kaasa ja kõrvaltvaatajale jääbki mulje, et “sorteerimine ei toimi, kõik läks ühte autosse”.  

Levinud on ka eksiarvamus, et “kõik sorteeritakse niikuinii üle”. Nurk rõhutas, et see ei vasta tõele. Üle sorteeritakse ainult need jäätmed, mida inimene on ise liigiti kogunud, näiteks paber ja pakend. Nende liinidel on võimalik masinatel ja inimestel materjal eraldi välja sorteerida ja taaskasutusse suunata. Olmejäätmeid aga ei sorteerita, sest seal on mähkmed, hügieenitarbed, kassiliiv ja muu materjal, mille laialitõmbamine sorteerimisliinile muudaks töö ebahügieeniliseks ja tehniliselt võimatuks. 

Mis saab jäätmetest pärast sorteerimist? 

Koolitusel jagas Eve Nurk näiteid sellest, kuidas erinevad materjalid leiavad uue kasutuse: 

• Paber muudetakse uuesti paberiks, kartongiks või munakarpideks. 

• Biojäätmeid saab kasutada biogaasitehases, kus neist toodetakse biogaasi ja hiljem väetist. 

• Plastpakend saab toodeteks nagu põrandaliistud, pistikupesade ja lülitite plastikdetailid. PET joogipudelitest saab aga toota uued joogipudelid. 

• Klaas purustatakse ja sellest toodetakse uut klaasi või klaasikillustikku. 

• Patareid ja elektroonika võetakse lahti, eraldatakse metallid ja plastid ning suunatakse taaskasutusse. 

Kuidas siis õigesti prügi sorteerida? 

Koolitusel tekitas kõige rohkem küsimusi praktiline pool – mida kuhu panna ja millal on pakend “piisavalt puhas”. Nurk selgitas, et pakend on sorteerimiseks sobiv siis, kui sellest ei voola midagi välja. Loputamine ei ole vajalik, kui pakend on tühi.  

Sageli valmistavad segadust jogurtitopsid ja mitmekihilised pakendid. Nurk soovitas võimalusel eraldada omavahel paber, plastik ja metall, sest sorteerimisliinid tuvastavad materjalitüüpe infrapunakiire abil ning ümbris võib materjali “ära peita”. 

Samuti selgitas ta detailsemalt: 

• Munakoored võib panna nii bio- kui olmejäätmetesse; biogaasitehased eelistavad, kui neid on vähem. 

• Kalaluud ja kanakondid sobivad biojäätmetesse; veise ja sea suured kondid mitte. 

• Joogi- ja toiduõli tuleks koguda eraldi. 

• Joogiklaasid ja kristallklaas ei sobi klaasi konteinerisse – need tuleb panna olmejäätmetesse, sest materjal on liiga kõva ja kahjustab tehnoloogiat. 
   

Targem on tarbida vähem 

Koolituse lõpus rõhutas Nurk, et kõige olulisem ei ole mitte ainult ringlus, vaid mõistlik tarbimine. Iga ostmata kohvitops või üleliigne T-särk tähendab ressursi kokkuhoidu. 

Ühe plastpudeli tootmine nõuab kolm korda rohkem vett, kui pudel ise sisaldab, ning maailmas toodetakse iga minut miljon uut plastpudelit. Taaskasutatavate lahenduste eelistamine vähendab nii jäätmeteket kui ka keskkonnakoormust.  

Koolitus tõi palju selgust ja julgust sorteerida 

Veebikoolitusel osales suur hulk huvilisi ning arutelu näitas, et inimestel on palju küsimusi, millele sorteerimisjuhendid alati vastust ei anna. Jagatud praktilised selgitused ja näited aitasid mõista, miks jäätmeliike tuleks eraldi koguda ja millist mõju need valikud päriselt avaldavad. 

Rohetiiger tänab kõiki osalejaid ning Ragn-Sellsi esindajat Eve Nurki põhjaliku ja selge koolituse eest.