Rohepööre on ainus võimalus vältida taandarengut

Autor: Rohetiiger

Tasakaalus majandusRohetiiger

28.11.2023

Inimkond ei ole kunagi arengus tagasi läinud ega uuendustest loobunud. Rohepööregi on lihtsalt loomulik järgmine arenguetapp, mis sisaldab praeguse jätkusuutmatu majandussüsteemi kohati ebamugavat ravi.

Eva Truuverk, Rohetiigri eestvedaja

Rohepöörde vajalikkuses ja võimalikkuses kahtlejate seas on hakanud viimasel ajal suurema hooga levima arvamus, nagu oleks pöörde eesmärk ja ainuvõimalik tulemus viia kogu maailm taas elama minevikku. Selles hüpoteetilises hirmsas minevikus puuduvad kahtlejate arvates kõik moodsa aja luksused ja võimalused, ning kõige ilmsem märk sellest on majandusmudeli muutumine

Miskipärast on kahtlejad seisukohal, et kui majandus seni kasutusel olnud mõõdikute järgi ei kasva, siis olemegi tagasi vähemalt nõukogude ajas, võib-olla isegi keskajas. See hirm on teataval määral mõistetav – praegune majanduskasv põhineb nimelt tõesti fossiilsete ressursside arutul raiskamisel ning sellele tuleb lõpp teha. Siiski ei tähenda see, et rohepöörde eesmärk saaks olla sundida inimesi näiteks mobiiltelefonist loobuma ja selle asemel kirjatuvisid kasutama.

Inimene on meile tuttaval viisil eksisteerinud umbkaudu 300 000 aastat. Selle perioodi jooksul ei saa tuvastada mitte ühtegi ajajärku, kus inimkond oleks tagurpidi arenenud, kus lapsed oleksid loobunud vanemate tehnoloogilistest edusammudest, näiteks tule kasutuks hinnanud ja külmas koopas toorest liha järanud. Selle teadmise pealt võib üsna julgelt kinnitada, et tagasiminekut ei too ka rohepööre. Küll on aga üks asi, mis on selle 300 000 aasta jooksul püsinud täiesti raudkindlana – see on inimeste elu ja väärtushinnangute pidev muutumine. Küllap oli see kiviajal aeglasem ja nüüdisajal märgatavalt kiirem, kuid suund on ikka kogu aeg sama: lapsed ei võta üks-ühele üle vanemate väärtushinnanguid ega eluvaateid. Selle mõistmine on oluline ka rohepöördest arusaamise juures.

Mitte maailma pole vaja päästa, vaid inimest

Rohepööre ei tähenda vaesust ja viletust, vaid järjekordset muutust. Rohepööre ei ole sündmus, mis algab ja lõppeb, vaid pidev, inimkonnale omane ja harjunud liikumine. Rohepööre on teekond. See tähendab uue põlvkonna uusi mõtteid, tohutu kaaluga muudatust ühiskonnas ja tehnoloogias, majanduses ja väärtustes. On ilmne, et rohepööre saab olema vähemalt sama suur muudatus kui 1990. aastate üleminek Nõukogude Liidu plaanimajandusest turumajandusele. Kuigi muutus oli ainumõeldav, oli see ometi paljudele valus, oli neid, kes jäid töötuks, kaotasid pinna jalge alt ning kibestusid.

Samamoodi võiks mõelda ka rohepöördest. Selle kaugem eesmärk ei ole mitte abstraktselt looduse päästmine, vaid hoopis inimkonna päästmine. Just nimelt inimkonna, mitte planeedi – ookeanid, metsad, loomad, linnud ja putukad saavad ju teatavasti ilma inimesteta väga kenasti hakkama, hädas oleme hoopis meie, kes ei tule toime ilma loodusressurssideta ja teiste liikideta.

Mida see rohepööre siis tuleviku inimestele tähendab? Eeskätt mõtlemise ja soovide ümberkujundamist, mõistmist, et vanamoodi enam edasi ei saa. Kui arvestada, et praegu võtab inimkond igal aastal tarvitusele 100 miljardit tonni uusi ressursse, kusjuures taaskasutusse läheb sellest ainult 8,6 protsenti, samas kui enam kui pool jõuab prügimägedesse või jääb niisama loodusesse vedelema, on ilmne, et mingil hetkel tuleb ette piir.

Nüüdne majandusmudel on ühesuunaline tee, kus uute ressursside tarvitusele võtmine muutub kallimaks, nende toel loodud harjunud elustandard muutub kättesaamatuks, suur osa praeguse eluga harjunud inimestest peab oma harjumusi muutma ja piltlikult öeldes just minevikku, külmade tubade ja hämara elu juurde naasma. Rohepööre on ainus võimalus selle stsenaariumi vältimiseks. Kui me tahame harjunud viisil edasi elada, tuleb ressursse taaskasutada, mitte raisata kuni need otsa lõppevad. Mida tähendab see majandusmudeli ja majanduskasvu vaatest? Majanduse kasv, mis tuleb praegusel, jätkusuutmatul viisil, ei ole hea. Sellist kasvu ootab järsk lõpp inimkonna tahtest sõltumatult – ressursid saavad lihtsalt otsa.

Eva Truuverk, Rohetiigri eestvedaja - Elevant toas foorumil

Kindel on ainult üks – kõik muutub

Inimkond ei pea aga seda teed minema. Me ei pea reostama ja raiskama. Taaskasutus on võimalik, inimeste elukvaliteedi säilitamine on võimalik. Rohetiigris läheneme sellele murele metoodiliselt – loome teekaardid kuni aastani 2040 kõige olulisemate ja kõige suuremat süsinikujälge tekitavate majandussektorite tarbeks.

Kuidas tulevikus majandust ja inimeste elujärje paranemist mõõtma hakatakse, millise majandusmudeli järgi kulgeb rohepöörde aegne elu, on muidugi hoopis teine küsimus. Kas praegune asjade hulga kasvu mõõtmine on selleks parim vahend? Ei tea, äkki ongi, see jääb juba tuleviku majandusteadlaste otsustada. Isiklikult julgen küll oletada, et tulevikus hakatakse moel või teisel mõõtma inimeste rahulolu eluga.

Uued põlvkonnad peavad küllap praegusest tähtsamaks võimalust teha tööd, mille eesmärgist ja tulemusest on võimalik aru saada, mis annab midagi ka hingele, mitte ainult ei taga elementaarset elusolemist. Kas seda „hingele“ tehtud tööd kuidagi ka mõõta saab, kas tulevikus on selliste mõõtmiste järele üldse vajadust, pole muidugi selge, maailm muutub kaugelt liiga kiiresti, et selliseid ennustusi vähegi pikema aja peale ette teha.

Igal juhul on minevikku vaadates ilmne, et inimkond ei ole ka praeguse olemise viisiga saavutanud täiuslikkust, paradiislikku olukorda, mida ei saa mitte kuidagi parandada, kust ei ole enam kusagile edasi pürgida. Inimese loomus lihtsalt ei lase sellisel olukorral tekkida, inimene tahab alati paremat elu kui oli eelkäijatel. Mida see „parem“ tähendab, võib muidugi ajas muutuda, ning minu arvates oleme me just praegu ühe sellise suure muutuse lävel.

Lugu ilmus 2023. aasta novembris Äripäevas Elevant toas foorumi raames

Loe lisaks: