Rohetiiger kuulub kliimaseaduse väljatöötamise juhtgruppi. Rohetiigri arendusjuht Mikk Vainik selgitas, miks see märgilise tähtsusega on. 

Puust ja punaseks: miks kliimaseadus Rohetiigri jaoks oluline on?

Kliimaseadus loob aastateks kehtiva uue reaalsuse, mille järgi Eesti majandust juhtima hakatakse. Kliimaseadus loob palju eeldusi tasakaalus majandusmudelini jõudmiseks ja see omakorda on Rohetiigri strateegiline eesmärk.

Kuidas Rohetiigri sisendit kliimaseaduse kujundamisel kuulda võetakse?

Rohetiigri senist tööd võetakse juba praegu kliimaseaduse kujundamisel arvesse. Ehkki meie teekaardid ei kuulu kliimaseaduse alusdokumentide sekka, siis kliimaminister Kristen Michal ja Kliimaministeeriumi rohereformi asekantsler Kristi Klaas on neile oma väljaütlemistes aeg-ajalt viidanud. Rohetiiger lähtub oma väljaütlemistes teekaartidesse ja arenguraamatusse kogutud sisendist ning meie liikmed võivad Rohetiigri poole ka otse eraldi pöörduda, kui neil on seadusloome osas mingi küsimus, idee või mure.

Milline on Rohetiigri mõju ja roll kliimaseaduse väljatöötamises?

Kliimaseadust hakatakse kokku kirjutama 2024. aasta esimeses pooles. Ehkki avalik sektor on see, kes lõplikud paragrahvid täpselt sõnastab, on Rohetiiger osapool, kes väljendab seaduseloomeks oma sisendit, lähtudes juba koostatud teekaartidest ja arenguraamatust. 

Rohetiigri rolli olulisust rõhutab ka see, et kui kliimaseaduse juhtgruppi kuulub 20 liiget, siis vaid neli neist, nende seas ka Rohetiiger, ei ole avalikust sektorist. Rohetiiger kuulub nende piiratud hulga partnerite sekka, kes jõuavad laua taha oma liikmete arvamust avaldama ning erasektori häält kuuldavaks viima. 

Mikk Vainik: Mõtteid kliimaseadusest

Ühiskonna tähelepanu on õigustatult suunatud kliimaseaduse väljatöötamiskavatsusele. Emotsioone on vaat veelgi rohkem kui igal kevadel tol päeval, mil saab maksudeklaratsioone esitama hakata, mõtiskleb Rohetiigri arendusjuht Mikk Vainik. 

Keskkond on eestlastele samavõrd tähtis kui digiteemad ning arvamuste paljusus on viimasel ajal eksponentsiaalselt kasvanud. Rõõmustavalt tihti tuleb diskussioonides esile avaliku sektori tahe ja erasektori nõudmine majandust ja ettevõtlusvabadust mitte lämmatada, vaid pigem uut hapnikku juurde anda, et planeedi taluvuspiiridega arvestavad ärimudelid sünniksid kiiremini. Mul pole põhjust kahelda, et see tahe on aus ning nõudmine samuti. Palju hoolt tuleb nüüd investeerida sellesse, et kui kliimaseadus umbes aasta pärast jõustub, poleks põhjust ohata: „Tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati.“

Kliimaseaduse loomine on avaliku sektori jaoks kahtlemata vaimustav sündmus

Paljude ametnike jaoks on valdkonna põhjalik ümberreguleerimine seaduse tasemel üks kord karjääri jooksul toimuv kogemus ja enamasti seda ei juhtugi, sest legimitiseerimine seaduse tasandil on tegelikult harva vajalik– pigem on reeglina vaja seaduste komplekssust ja hulka vähendada, stabiilsust hoida. Usun, et eestlastena tunneme põhjusega uhkust stabiilse maksusüsteemi üle, mida rahvusvaheliselt juba 10 aastat parimaks peetakse. 

Nüüd on siis keskkonnapoliitikas käes erandlik olukord, mis loob tegutsemisraamistiku üsna pikaks perioodiks. Mõtted hakkavad tööle, ei anna rahu päeval ega öösel. Rambivalguses võib olla raske kogu vaimu sisse panna, aga ometi peab – millal siis veel, kui mitte praegu? 

Keskkonnaprobleemid on globaalne risk

Mulle väga imponeeris, kuidas Kliimaseaduse avaüritusel selgitas Kliimaministeeriumi rohereformi asekantsler Kristi Klaas süsteemi taseme konteksti: millised globaalsed trendid meid paari aasta jooksul ja 10 aasta jooksul tõenäoliselt mõjutavad, kuidas näha „suurt pilti“ ja Eesti positsiooni juba lahti rulluval rohepöörde lainel. 

Tuleb meeles pidada, et nii neid ettekandeid kuulates kui ka näiteks seaduse väljatöötamiskavatsust lugedes lähtub iga huvigrupp väga erinevatest lootustest, mistõttu sisulist teineteisemõistmist ei ole mõtet eeldada. 

Minu mõte jäi kinni World Economic Forumi ennustusse, et ehkki kahe aasta perspektiivis on globaalsete riskide seas kõrgel kohal ka mitu sotsiaalset või geopoliitilist riski, siis 10 aasta pärast domineerivad ülemaailmsete riskide seas justnimelt keskkonnariskid. Kas see tõesti ka nii on, või lihtsalt sotsiaalsed ja geopoliitilised riskid avalduvad nii kiiresti ja ennustamatult, et me ei tea veel, millised igapäevased stressorid 10 aasta pärast meie fookuse keskkonnaküsimustelt hajutavad?  

Kliimaseaduse väljatöötamiseks on tehtud pikk eeltöö

Kliimaseaduse väljatöötamiskavatsus ja sellega kaasa pandud materjalid väljendavad minu jaoks piisavalt rikkalikku eeltööd. Peamised kliimaeesmärgid on sõnastatud (ning need paitavad ka Rohetiigri kõrvu) kuidtulevikuni jõudmise viisid pole ette kirjutatud. See on igati positiivne, kuna annab märku, et ollakse valmis kuulama erinevaid perspektiive. Seaduse väljatöötamise algmaterjalidesse on jõudnud üsna erinevaid mõttemalle ja arvamusi, kuid neil kõigil on ka selge ühisosa – õigusselgus, konkurentsieeliste loomine, keskkonnahoid.

Lisaks on töödokumendis välja toodud ajajoon, mil moel ja millal võivad nii üksikisikud, ettevõtted kui kaesindusorganisatsioonid end kaasatuna tunda, ning mis ajal kogu sellest arvamuste virvarrist keskkonna vajadusi ja ühiskonna ootusi legitimiseerivaks raamistikuks seadev eelnõu välja koorub. 

Kas kavatsused jõuavad saada reaalsuseks?

Kuna valitsuse püsivusaeg on Eestis keskmiselt umbes 20 kuud, siis eelnõu seadustamise ajaks tundub juba kriitiline aeg kätte jõudvat. Ei teagi öelda, kas see on nüüd isetäituv ennustus või müüt, aga sellele nn kuklatundele refereerivad ka koalitsioonipoliitikud ise. Kas 2024 on “make it or break it” aasta? Ei tea. 

Igatahes saab ametnikele 2024. aasta keeruline olema, sest muu maailm ei jää samal ajal seisma. Ka kliimaseaduse alusdokumentides on viidatud, et Eesti keskkonnapoliitika sõltub väga palju Euroopa Liidu õigusaktidest. Ehkki 2024. aastal on Euroopa Liidu põhifookus valimistel, siis turbulentsi olulist vähenemist sellest loota ei maksa ning kodumaise debati kõrval tuleb täita rahvusvaheliselt võetud kohustused ja märgata tärkavaid võimalusi. 

Igaühel, kes eesootaval perioodil kliimaseadust menetleva ametnikuga suhtlema peab, tasub seega pigem eeldada piiratud keskendumisvõimet, mis ei tulene ülbusest või kompetentsi puudumisest, vaid tormiliselt muutuvast töökeskkonnast, mida on viimaste kuude jooksul muuhulgas raputanud ka ministeeriumite ümberorganiseerimine. 

„No backsliding“ printsiip kliimaseaduses – mida see tähendab?

Kõige põnevam mõte, mis seni avaldatud tagasisidest kliimaseaduse väljatöötamiskavatsusele leidsin: „et kliimaseaduses oleks väljendatud ambitsiooni vähendamise keeld ehk “no backsliding” printsiip.” 

Sellele viitab nii Kliimaseaduse perspektiivikuse analüüs kui ka Eesti Keskkonnaühenduste Koja tagasiside. Väga korrektselt ja süsteemselt vormistatud tagasisides oli see mõte pea ainsana jäetud põhjalikumalt sisustamata. Mida see siis tähendada võiks? 

Mina mõistan seda nii, et seadusloome ja selle rakendamise eest vastutavatel isikutel peab olema korralik rakendusmehhanismide süsteem ja voli riske võtta ning katsetada. 

Kui see esimene osa on üsna klassikaline ja selge – väga palju õigusselgust ongi kirjas rakendamisaktides –,siis mis riskidest siin jutt käib? 

Rohefirmade ühispöördumises kliimaministrile ja kliimanõukogule juhtis CleanTech Estonia võimalikele riskidele tähelepanu. Tsiteerin: “Praeguses versioonis seatakse eesmärgiks n-ö traditsioonilise majanduse kliimamõju vähendamine, kuid ei pöörata tähelepanu uutele rohetehnoloogiaid ja -lahendusi pakkuvatele majandusharudele, milles peitub Eesti majanduse konkurentsivõime tulevikupotentsiaal.”

Küüniliselt võttes võiks “no backsliding” printsiipi ühes tehno-optimistliku üleskutsega tõlgendada ka nii:„Olenemata sellest, mida tulevik toob, peate te selleks valmis olema, seda agiilselt oma töös arvestama, ambitsioonis tagasilaskumisi tegemata.” 

Võib-olla saame juba piisavalt riskijulgust ja kindlustunnet ambitsiooni vähendamise vastu, kui paneme tähele ja rakendame tööriistu, mis juba käivitatud ja olemas on (näiteks riiklik innovatsioonilabor Accelerate Estonia; EISA innovaatiline hankimine). 

Loodetavasti saame tekkinud võimaluse käigus Eesti majandust veel kõrgemale upitada.