Tulevikus ei ole võimalik keskenduda vaid senisele kitsale majandusarvestusele. Kaasata tuleb tasakaalustavaid mõõdikuid, kirjutab Keskkonnainvesteeringute Keskuse juhataja Andrus Treier.

Keskkonnainvesteeringute Keskuse juhataja Andrus Treier

Viimasel ajal räägitakse, et ESG ja kestlikkusaruandlusega seotud aspektide olulisus hakkab moest minema ning korporatsioonid, aga ka riigid taganevad võetud kliimaneutraalsuse kohustustest. 

On arusaadav, et uudsed tehnoloogiad ja täiendavad nõuded peavad olema kasutusele võetud nii, et sotsiaalmajanduslikult oleks mõjud aktsepteeritavad ega viiks pankrottide ja kõrgetest toidu ning baasteenuste hindadest (nagu elekter ja toasoojus) tulenevalt enamuse vaesuseni. See aga ei tähenda, et tervikuna ei peaks liikuma parema tasakaalu poole, arvestama looduse ja elurikkuse taluvuspiire ning nendega seotud keskkonnanäitajaid ka tuleviku majandusotsuseid planeerides. 

ESG aruandlus on tulnud, et jääda ja andmete kogumine oma tegevuse mõjudest ülevaate saamiseks on esimene sammuke õiges suunas. Seejuures on Eesti tugevus andmerikkus, vilumus andmete põhjal paremaid otsuseid teha ning uusi ärimudeleid käivitada.

Looduskapital on väärtuslik, kuid keeruliselt mõõdetav

Suurim raskuskoht olemasolevas majandusmudelis on pikaajaliste negatiivsete (või positiivsete) keskkonna ja sotsiaalsete mõjude sidususe puudumine majanduslike näitajatega, mis kipuvad keskenduma lühiajalisele kasumile. 

Viimane on küll loogiline, kuna tänane kasum võimaldab uusi investeeringuid, kuid teha seda pikas vaates inimeste ja looduse tuleviku arvel ei saa olla laiemalt aktsepteeritav. Veelgi enam, keskkonnamõjude arvestamine kliimariskide võtmes on teema, millega aina enam ettevõtjad, riigid, omavalitsused ja inimesed silmitsi seisavad.

Rahvusvahelised analüüsid näitavad, et majanduslik või toodetud kapital (produced capital) on viimastel aastakümnetel oluliselt kasvanud. Mitu korda vähem, kuid siiski on kasvanud ka inimkapital (human capital) ehk heaolu tervikuna, sealhulgas sotsiaalsed-, kultuurilised- ning terviseteenused. 

Samal ajal on looduskapital (natural capital) vähenenud ja seda koguni ligi poole võrra. Kusjuures sellised mudelid ei arvesta kogupilti − eelkõige vaadeldakse siin n-ö bioloogilisi ja hinnatava (turu)väärtusega varasid nagu eluskari või kalavarud, mitte aga kogu looduse kui ökosüsteemi teenuseid tervikuna.

Maailma Majandusfoorumi andmetel sõltub loodusest rohkem kui pool maailma majanduse tulemustest. Riskide reaalsele adumisele aitab kaasa, et järjest enam muutuvad tõrked ökosüsteemide töös elulisteks probleemideks alates antibiootikumide resistentsusest ja mitmesugustest tervisehädadest kuni vee- ja kalavarude või metsa ja muude looduskoosluste kadumisest tuleneva otsese kahjuni. 

Ühest küljest on hea, et oskame järjest paremini hinnata looduse tervisest tulenevaid riske ja arvestada nendega ettevõtete tegevuses, kuid kuid selleks, et saaksime looduse majandusotsustesse lülitada, tuleb kvantifitseerida selle rahaline väärtus.

Kui tasuvusarvestused taastuvenergeetikas või isegi süsinikuheite määratlemine on suhteliselt arusaadavad mõisted, siis ökosüsteemiteenuste varaklassi väärtuse arvutamine on ülimalt keeruline. Täna räägime alles vajalike andmete, tehnoloogiate ja mudelite kujundamisest, mis võiks tulevikus luua aluse nende majandusmudelitesse integreerimiseks.

Paljud teadlased tõdevad samas, et on rida tundmatuid näitajaid, mida me täna veel ei tea, et me ei tea (riigikaitses kasutatud ka mõistena unknown unknowns) või ka looduse iseväärtus (looduse väärtus iseeneses, sõltumata sellest, on ta inimesele kasulik või mitte).

Eraturg üksi probleemi ei lahenda

Palju lootusi pannakse ESG-poliitikate tugevama juhtimise ja vabatahtliku süsinikuturu sarnase turu tekkimisele, kuhu võiks lisanduda ka nn looduse või elurikkuse krediidid, ning turule ennustatakse korralikku kasvu. Euroopa poliitikute seas on arutletud, et ELis tuleb sarnaselt süsiniku kvoodikauplemise turgudele elurikkuse kvoot.

Vabatahtliku turu arenemiseks on ülioluline ühtsete arusaamade ja numbriliste näitajatega põhistatud metoodikate fikseerimine, et vältida sarnaseid tururaputusi nagu Briti päevalehes The Guardian kevadel ilmunud materjal Verra-nimelise standardiga sertifitseeritud projektide vähesest või suisa olematust mõjust.

Vaatamata headele kavatsustele ja pikaajalisele panustamisele tõmmati senistel arusaamadel vaip alt ning anti tagasilöök turule tervikuna. Ettevõtjad muutusid rahalisel panustamisel ja rohelubaduste andmisel vägagi ettevaatlikuks. 

Rahvusvaheliste põhimõtete fikseerimine on seega ülioluline, et turg täidaks eesmärki ja ei saaks külge rohepesu silti. Nukker on olukord seetõttu, et loodus vajab tegelikult meie kõigi panust hädasti ja kiiresti.

Riigid pingutavad

Kui vaadata looduspõhiste lahenduste ja ökosüsteemi teenuste poole, on riigid peamised rahastajad, panustades ÜRO Keskkonnaprogrammi UNEP andmetel lausa 82% maailma loodushoidu ja taastamisse suunatud investeeringutest.

Kuigi vabatahtlikud algatused ja filantroopiast kantud vahendid leiavad laiemat tähelepanu ning nende maht on viimastel aastatel kasvanud, on kogupildis erapanus looduspõhiste lahenduste finantseerimisse vaid veidi vähem kui 4%.

Vaadates erinevate investeerimisfirmade tegevust ja fondijuhtide hallatavaid varasid, oli Morgan Stanley hinnangul 2023. aasta lõpus otseselt kestlikkusele suunatud vaid 7,2%. Sellesse protsenti on sisse arvestatud aga ka näiteks tervishoid, taastuvenergeetika jms ehk otseselt elurikkuse säilimisele ja taastamisele ehk laiemalt looduse olukorra parandamisele suunatud varade maht on reaalsuses väga väike.

Täna on juba olemas mudelid, mille alusel saab looduse väärtust küll arvestada, kuid esialgu pigem makrotasandil. Näiteks maailmapanga andmetel toob iga ökosüsteemide taastamisele kulutatud dollar tagasi 7−10 dollarit majanduslikku kasu. Paraku ei ole seni õnnestunud sellist väärtust tõlkida lühiajalistesse rahavoogudesse, mis mõjutaksid meie igapäevaseid majandusotsuseid. 

Siiski on selge, et loodusressursside vähenemine, rahvastiku kasvu pidurdumine ning vananemine sunnib otsima kestlikumaid võimalusi. Tulevikus ei ole võimalik keskenduda vaid tänasele kitsale majandusarvestusele. Kaasata tuleb tasakaalustavaid mõõdikuid, milles on kestlikkusaruandluse standardid üks esimesi samme.

Praktilised lahendused loovad tee kokkulepeteks

Tervikuna on selge, et kliimamuutuste ja elurikkuse kao probleemi ei lahenda eraldi ei üksikisik, riik ega ettevõte. On tekkimas mitmeid metsanduse ja maakasutusega seotud alustavaid ettevõtteid, kes oskavad järjest paremini mõõta loodusväärtuste erinevaid aspekte ning püüavad leida võimalusi uudsete ärimudelite loomiseks, et tegevusi keskkonnahoius mobiliseerida. 

Siiski on ühtse kokkulepitud raamistikuta lahendusi raske laiemalt kasutusele võtta. Ajas muutuvad arusaamad ja turuolukorrast sõltuvad kestlikkuse lubadused ei loo vajalikku kindlust ega selgust.

Enamasti kiputakse tulevikku vaatavalt rääkima praeguste mudelite jätkumisest, neid pisut kohandades. Kuulates aga teadlasi, on vaja jõulisemaid ja järske muudatusi, mille jõustavaks vahendiks saavad olla selged regionaalsed ja globaalsed kokkulepped.

Meeldib see meile või mitte, kuid süsinikukvootide ja -turgudele sarnane mehhanismide rakendamine ja laiendamine ka elurikkusega seotud valdkondadesse on möödapääsmatu, et sedavõrd ulatuslik muutus aset leiaks.

Tasakaalus majanduse foorum

Utilitas Eesti juhatuse esimees Robert Kitt esineb 8. novembril 2024 Tallinnas Kultuurikatlas Tasakaalus majanduse foorumil „Elevant toas“, kus arutatakse koos ülemaailmselt tunnustatud konsultantidega uute majandusmudelite üle ja vaetakse rohepööret kui ärivõimalust.

Loe lähemalt programmist ja registreeri SIIN.

Näeme kvoodisüsteemide rakendumisest energeetikasektoris, et selle mõju on reaalne ja majanduslikult sisukas. Saastavamad tehnoloogiad on muutunud kalliks, investorite ning pankade uksed nn pruunide laenude suunal sulgumas. Taastuvenergia tootmise eri viisid on odavaimad turul olevad lahendused. 

ESG muutub tavapäraseks

Ka Pariisi leppest tulenevad lubadused ja ELi tegevus süsiniku piirikaubanduse mehhanismi loomisel on sammud õiges suunas. Loomulikult peab siin otsima laiemat õiglust ja ülemaailmselt tasakaalu, et mitte halvendada oma regiooni seisu. Seetõttu ongi selliste lepete tegemine ülikeerukas ja aeganõudev, kuid siiski möödapääsmatult vajalik.

ESG ei hääbu, kuid ilmselt normaliseerub ning leiab ajapikku oma koha majanduses. Sellega seotud andmete väljatoomine ning sellest lähtuvalt võetud ettevõtete vabatahtlikud kohustused oma mõjude vähendamiseks on alles üks esimesi samme pikal teekonnal. Tagasiteed ei ole. 

Nagu on selgelt väljendanud ka maailma suurima, Norra riikliku investeerimisfondi juht Nicolai Tangen – ESG ei kao, ta lihtsalt muutub ühel hetkel tavapäraseks osaks ettevõtete tegevuses.

ESG on hea abivahend pikaajalises ettevõtte tegevuse planeerimises, selle kasutamine aitab ettevõttel muuta oma tegevuse tulevikukindlamaks ja tuleviku turu ootustele vastavaks. Oluline on arenguga kaasas käia ja pakkuda poliitiliste otsuste langetajatele häid mõtteid ning praktilisi näiteid töötavatest lahendustest, et seeläbi kokkulepetele lähemale liikuda. Eesti väikese ja andmerikka riigina võiks siin olla kiire kohaneja ja miks mitte müüa oma lahendusi ka globaalsete murede leevendamiseks.

Lugu ilmus Äripäevas.