Teele Pehk ja Maiu Lauring Rohetiigri vabakonna suunast

Rohepööret ei saa teha ilma ühiskonnakorralduse uuendamiseta. Samamoodi nagu ettevõtted otsivad uusi viise keskkonnahoidlikult tegutsemiseks, katsetavad ka valitsused üle maailma uute formaatidega, et kiirendada valusate, ent vajalike keskkonnaotsuste tegemise ja elluviimisega. Kuna Rohetiigri eesmärk on süsteemi uuendamine, siis olulise osa sellest moodustab see, kuidas ühiskonnas otsuseid tehakse ja neid ellu viiakse. Lühidalt: demokraatlik rohepööre.     

Samale tõigale osutasid ka Eesti keskkonnaühendused, kellelt 2021. aasta kevadel kohalikeks valimisteks rohesoovitusi kogusime. Keskkonnaotsuste tegemine koos elanikega ja koosloomeline valitsemine on 38 rohesoovituses kõrvuti elurikkuse hoidmise, rohehangete juurutamise ja hajutatud taastuvenergiale üleminekuga. 

Riikide ja omavalitsuste poolt ärategemist ootavad keskkonna- ja kliimasammud eeldavad suurt ühiskondlikku toetust. Seda ei saavuta avalik sektor tavapäraste kooskõlastamiste ega ümarlaudadega. Langetamist vajavad otsused, mis mõjutavad tulevaste põlvkondade elu Eestis ja planeedil Maa; millele pole ühte lahendust, vaid on põimitud paljude teiste teemade ja kriisidega. Selliste otsuste tegemine tänase võistleva erakonnapoliitika kontekstis tundub ilmvõimatu. Mistap ka paljud valitsused selliste valikute tegemist väldivad või kardavad. Samas suurendab kodanikukeskne poliitikakujundamine ühiskonna säilenõtkust – kohanduvat hakkamasaamist lisanduvate kriiside keskel. 

Kui hästi oskavad Eesti ministeeriumid ja omavalitsused valusaid, ent pikaajaliselt vajalikke otsuseid koos elanikega teha? Väikeseid erandeid õnneks leidub, kuid üldiselt hindame seda oskust suhteliselt kesiseks. Kodanikke osatakse kaasata, aga sellest üksi enam ei piisa.   

Kliimakogud ehk kliimaneutraalsuse nimel toimuvad keskkonnateemalised rahvakogud pakuvadki selles olukorras leevendust. See maailmas laialt levinud koosloome- ja otsustamisformaat rikastab demokraatiat. Jah, demokraatiat on vaja pidevalt juurde lisada ja kasvatada, nagu on välja toonud semiootik Mihhail Lotman (raadiovestluses Ülle Madisega, 28.10.2018 Õigus ja Õiglus). Rahvakogud oma esindusliku mini-ühiskonnast osalejatega ei asenda esindusdemokraatiat, vaid tugevdavad arutelu- ja kaalutlemiskultuuri, loovad teadmispõhiseid lahendusi keerulistele probleemidele, tõstavad ühiskondlikku usaldust, aitavad poliitilisest tupikust välja.    

Kliimakogu on kui unistuste demokraatia mini-mudel: mini-ühiskond (esinduslik juhuvalim) tutvub  kõigepealt probleemiga (kliimakogu teemapüstitus), kuulates tõendeid ja teadmisi probleemi kohta (ekspertide esinemised), siis tutvutakse seotud huvirühmade seisukohtadega ning alles seejärel arutatakse võimalike lahenduste üle (rühma-arutelud). Kõige lõpus lepitakse konsensuslikult kokku lõplikes lahendus-ettepanekutes. Nagu võtab kokku riigiteaduste professor Simone Chambers oma videointervjuus: “Demokraatia on kollektiivne probleemilahendamine, mitte kollektiivne võitlus häälte üle”.       

Seepärast oleme Rohetiigris üheks eesmärgiks seadnud poliitikakujundamise arsenali rikastamise kliimakogu formaadiga. Käivitame kohalikke ja piirkondlikke kliimakogusid selleks, et lähiaastatel riiklik kliimakogu Eesti keskkonnasammude kiirendamiseks korraldada. Kaks kliimakogu oleme Eestis juba korraldanud ning saanud neist väärt kogemuse ja õppetunnid.