Riik korraldab järgmisel aastal vähempakkumise maismaa- ja meretuuleelektri tootmisele. See on viimase aja üks olulisemaid otsuseid energiapoliitikas, mis katab koos olemasolevate taastuvenergia- ja salvestusvõimsustega ära Eesti elektrivajaduse 60 protsendil ajast. Ülejäänud aja võiksid ära katta biometaanil või -gaasil töötavad elektrijaamad, päikesepargid, koostootmisjaamad ja välisühendused. Tuumajaama Eestil vaja ei ole.  

Kuigi detailid ei ole veel selged ja nende üle võibki vaidlema jääda, on valitsuse võetud suund väga õige. Ilma tuuleenergiata ei suuda Eesti täita endale võetud eesmärke. Ilma taastuvenergiata võivad siit kaduda tööstusettevõtted, rääkimata uute lisandumisest.   

Rohetiiger koos energiasektori ettevõtjatega soovitas oma energia teekaardis olulist tuuleenergia mahtu juba mitu aastat tagasi ning toetasime valitsuse plaani korraldada tehnoloogianeutraalsed vähempakkumisi mahus 6 TWh.

Mistahes võimsuste loomise puhul on oluline nende ajaline perspektiiv ja hind. Nüüd tuleks võtta ette analüüsitud võimalikud stsenaariumid, kus ühel pildil on koos kõik Eesti taastuvenergia arendused – maismaa- ja meretuul ning päike ja biogaas.  

Tuuleenergia (mida praegu on üle 400 MW installeeritud võimsust) ja päikeseenergia (mida on praeguseks juba 800 MW) koos lisanduvate salvestusvõimsustega (500 MW pumphüdrosalvesti ja 600 MW lisanduvad väiksemad salvestid) katavad ära peaaegu kogu Eesti tuleviku elektrienergia vajaduse.

Kui Kliimaministeeriumi poolt kavandatu tehtud saab, oleme suure sammu astunud taastuva elektri kasutuselevõtuks aga teha on vaja veel palju. Eesti energia kogutarbimine langeb aastaks 2040 rohkem kui 10 TWh jagu ja seda põhiliselt soojusenergia tarbimise vähenemise ja kokkuhoitud transpordikütuste arvelt. Energia kokkuhoid toob aga kaasa korraliku elektrienergia tarbimise kasvu. Seda nii transpordi ja muude valdkondade elektrifitseerimise tõttu.

Biogaasil ja -metaanil on varustuskindluses oluline roll 

Praegusele elektritarbimisele, mis koos kadudega on ca 8,4 TWh aastas, lisandub ca 3-4 TWh aastaks 2031. Sellesse on sisse arvestatud ka soojuse tootmise-, transpordi elektrifitseerimine ja elektrisalvestuse tarbimine. Seega on arusaadav, et kui soovida 2030. aastal katta Eesti elektri tarbimine vaid taastuvatest allikatest, on tuuleenergia kõrvale vaja ka päikeseenergiat, panustada tuleb ka biogaasi ja -metaani tootmise võimekusse.   

Biometaani tootmise potentsiaal on Eestis suuresti kasutamata. Praegused tootmismahud on ca 170 GWh aastas aga siht on seatud 1TWh tootmisele kümne aasta pärast. Kuigi ka tulevikus on biometaani kasutamine transpordis märkimisväärne, siis ligikaudu poolest toodetavast biogaasist või -metaanist on võimalik toota elektrit ja/või soojust.  

Eestil ei ole tuumajaama vaja   

Tulles tagasi juhitamatute võimsuste analüüsi juurde, on selgelt näha, et isegi kui mudelis välja lülitada kõik juba tootvad elektrijaamad, k.a Narva jaamad ja Auvere jaam, piisab juba ca 1600 MW tuulevõimsusest maal, 800 MW merel, 1300 MW päikesevõimsusest ning salvestusvõimsusest 1120 MW, et ära katta elektri vajadus 50 protsendil tarbimise ajast.

Umbes teise poole tarbimise ajast võib meil juhitamatutest võimsustest ja salvestitest nappida aga puudujäävat on lihtne katta juba olemasolevate ja 2030. aastal veel töös olevate ja tulevaste juhitavate võimsustega.

Lisaks oleks veel vaja 400 MW biometaani või –gaasi võimsust. Tõsi, mudelist lähtub, et ka sel juhul võib umbes 5 protsendil tarbimise ajast maksimaalselt 200 MW tootmisvõimsust puudu jääda aga siis saab kasutada juba näiteks välisühendusi, ajutiselt ja väga lühiajaliselt üle koormata koostootmisjaamu või Auvere elektrijaama. Kindlasti ei ole selle marginaalse defitsiidi pärast vaja tuumajaama rajama hakata. 

Arendusi on töös nii maismaal kui merel oluliselt rohkemates mahtudes, mis tähendab, et kombinatsioonid võivad ajas küll muutuda sõltuvalt arenduste valmimise kiirusest, kuid reaalsus on see, et tuumaenergia võimalust turule tulla vähendab see veelgi.