Aasta lõpus ilmusid uudised, et elektriautode leviku tõttu hoiti iga päev kokku 800 tuhat tünni naftat päevas. Elektriautode lisandumise temposid arvestades võib praegu üsna kindlalt väita, et miljoni tünni nafta kokkuhoiu piir on ületatud. 

Aasta algul levisid (sotsiaal)meedias hüüatused, et elektriautosid enam ei osteta ning pidu on läbi. See ei vasta tõele. Vaatamata mõnes riigis elektriautode kasutuselevõtu KASVU tempo aeglustumisele toimub elektrifitseerimine justkui õlitatult. Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmeil oli täiselektriliste autode arv aasta lõpuks Hiinas 16,1 miljonit, Euroopas 6,7 miljonit ja Ühendriikides 3,5 miljonit (1,9 miljonit mujal).  

Rahvusvahelise Energiaagentuuri värskel hinnangul peaks enne aastakümne lõppu kaduma vajadus vähemalt 5 miljoni tünni nafta järele päevas (5% tootmisest). See kokkuhoid tasakaalustab naftavajaduse kasvu muudes sektorites. 2030-tel aastatel järgneb üha kiirem nafta tarbimise vähenemine, 2040 ennustus on vähemalt 20 miljoni tünni nafta kadumine.

Arengut toetab lähenev elektriautode odavam hind võrreldes vana tehnoloogiaga. Tulevik on selles osas maailma juhtival autoturul juba käes: paljud Eestis vähetuntud elektriautod on nüüdseks ostuhinnalt sisepõlevatest odavamad. Lisaks võidab elektriauto omanik kütuse ja hoolduse arvestuses madalamatest kuludest, keskkonnakahjude ärahoidmisest rääkimata. Küllap paari-kolme aasta möödudes hakkab sisepõlemismootor Euroopaski seostuma rahapõletamisega. 

Osades ringkondades viimast ei peljata, Eestis ostetud autod kipuvad EL riikide arvestuses olema kõige suuremad ja saastavamad. Lähikuudel on automaksu kartuses oodata bensiini- ja diiselautode erilist ostulainet. Teisalt – ühiskondlik arvamus võib muutuda, liikuda Ida-Euroopa juurtest Põhja Euroopa suunas. Täiendav argument elektriauto kasuks on, et sellega suureneb rahvuslik sõltumatus. Lõpevad regulaarsed (otsesed või kaudsed) andamid agressiivse naaberriigi osalusega globaalsele naftakartellile.